Miks kogeme tööstressi ka siis, kui töö ise ei ole stressirohke?
- Töötress soodustab probleemidele keskendunud maailmavaate suurenemist
- Stress, mida tekitab töö, võib muutuda stressiks, mida kogeb pere
- Inimesed, keda saadab taustal õpitud abitus, kogevad tööstressi tunnuseid iga päev
Käesoleva artikli aluseks on üle 40 aasta mahukaid uurimustöid, mille peamiseks initsiaatoriks on olnud üks positiivse psühholoogia rajajaid, professor Martin Seligman, ja artikli autori töö iseenda mõtlemise muutmisel, mis algas juba aastal 2002 ja kestab tänaseni.
Tööstress ja sellega toimetulek minu enda näitel
Artikli esimeses osas vaatlesin, kuidas tööstress ja sellega toimetulek sõltus aju verevarustuse liikumisest lahkust, positiivsust ja suure pildi nägemise võimekust haldavast otsmikusagarast negatiivsust ja kitsast maailmavaadet soosivasse roomaja ajju.
2018. aastal sooritasin huvi pärast Stanfordi ülikooli optimismitesti, et mõista, kuivõrd tugev on minu enda mentaalne võimekus tööstressiga toime tulla.
Testi tulemus oli “EXTREMELY PESSIMISTIC” ehk võimekus stressiga toime tulla oli endiselt minimaalne.
Teisisõnu võitis minu roomaja aju inimese aju ligi 100% kordadest ning empaatiliselt endasse ja teistesse suhtuvast Alarist sai tige pessimist.
Objektiivset maailma ei ole. On vaid subjektiivne kogemus
Küsin oma motivatsioonikoolitusel “Positiivsuse dividendid”, kas inimesed on märganud huvitavat elu seaduspärasust: märkame reaalsuses seda, millele teadlikult või alateadlikult mõtleme.
Näiteks uus auto peres. Absoluutselt kõik inimesed väidavad, et kui on soetatud uus auto, siis korraga märkavad nad seda automarki igal pool, kuigi varem seda nende jaoks peaaegu ei eksisteerinud.
Sarnane kogemus laieneb ka kõikidesse teistesse eluvaldkondadesse: rasedad näevad titevankreid, kipsis jalaga inimesed teisi lombakaid, prillimüüjad prille ja tapamajas töötajad … ei taha isegi mõelda.
Seda, mis on (ala)teadvuse jaoks oluline, märkame ka keskkonnas.
Kusjuures inimesel ei ole siinkohal endal valikut. Keegi ei tee midagi selleks, et oma automarki tänaval näha, märkamine lihtsalt toimub, vaba tahte väliselt.
Kuid evolutsioon ei arendanud 130 miljardi arenguaasta jooksul välja ainult inimese võimet näha “asju”, vaid sarnane süsteem toimib kõige puhul, mida inimene oma elus kogeb.
Kui apteeker näeb jalutades asfaldil vedelevaid tablette, siis tööstressis olev inimene näeb järjest rohkem põhjuseid, miks veelgi enam stressi tunda.
Negatiivne mõtlemine liigub ühelt objektilt teisele
Möödusin mõne kuu eest ühe kontorihoone ees suitsupausil olevatest inimestest.
Kuulsin, kuidas naine ütles: “Wow, kui ilus ja selge taevas.” Mille peale tema kõrval seisev mees vastas: “Kuradi külm Eesti kliima!”
Kusjuures mõlemal oli õigus. Taevas oli selge ja oli ka kuradi külm. Potentsiaalne probleem seisneb aga selles, et oma lausega lõi mees endas artikliseeria esimeses osas kirjeldatud biokeemilise seisundi, mis pärsib tema töövõimet ka siis, kui ta sooja kontorisse tagasi läheb.
Jättes märkamata kõik, mis on hästi, jääb fookus automaatselt sellele, mis on halvasti, ning aju ei suuda stressiolukorras ka hiljem keskenduda võimalustele, lahendustele ja kasvukohtadele, mida päev pakub.
Tööstressiga toimetulek sõltub enamast kui stressi haldamisest tööl
Tööstressiga toimetuleku teeb eriliselt keerukaks see, et pikaaegse tööstressi poolt ohule orienteeritud roomaja aju paneb inimese keskenduma keskkonnas ennekõike sellele, mis on halvasti, mitte hästi.
Näiteks audiitorid on iga päev silmitsi üsna tõsise probleemiga. Paljud neist peavad hommikust õhtuni – tihti 8 kuni 14 tundi päevas – läbi töötama erinevaid dokumente, et olla kindlad, et neis ei ole ühtegi viga.
See, mis juba kord sisse sai pandud – ühe puhul auto, teise puhul negatiivsus –, saab olema see, mida reaalsuses järjest rohkem märkame.
Asja positiivne külg on selge: aja jooksul saavad sellistest inimestest oma töös väga vilunud eksperdid – nad tõesti suudavadki kõik vead üles leida.
Kuid varjukülg on samuti ilmne: keskendudes ligi 50% ärkvel oldud ajast vigade otsimisele, kandub see harjumus sageli üle ka nende inimeste eraellu.
Kogu elu saab lõpuks olema üks suur audit, kus aju näeb igal pool vigu ja probleeme.
Töö juures kipuvad sellised inimesed oma alluvate tulemusi hinnates nägema ainult seda, mida need on valesti teinud, jättes märkamata kõik, mis on hästi ja tunnustust väärt.
Koju minnes jäävad neile silma laste tunnistustel olevad kolmed ja kahed, mitte neljad ja viied. Kui nad välja sööma lähevad, siis esimese asjana torkab silma, et kartul on natuke kuiv, seejuures jääb märkamata, et liha on väga mahlane.
Aastaid tagasi kuulsin oma tollaselt elukaaslaselt – kes töötas audiitorina – lugu raamatupidajast, kes koostas Exceli tabeli ja märkis sinna kõik, mis tema naine oli viimase kuue nädala jooksul valesti teinud. Kuigi mehe kavatsus oli parim, lõppes lugu sellega, et naine kolis välja.
Juristid on veelgi haavatavamas positsioonis kui audiitorid
Mäletan uuringut, kus selgus, et juristidel on 3,6 korda suurem tõenäosus kogeda tõsist depressiooni kui kogu ülejäänud töötaval elanikkonnal.
Probleem seisneb selles, et juuratudengeid õpetatakse nägema vigu ning olema kriitilised, mitte aktsepteerivad.
Kuigi see on oskus, mis on juristi töös väga oluline, siis pidev loogikavigade otsimine igas lauses mõjutab lõpuks nende inimeste võimet maailma avatud silmadega vaadata ning paneb nad probleeme üle paisutama.
See omakorda on kiireim viis depressiooni ja ärevuse kogemiseks, mis ringiga mõjutab nende tublide inimeste kodust elu.
Rääkisin kord ühe advokaadiga ja sain teada, et paljudele selle valdkonna inimestele on tõsiseks probleemiks see, et nad ei suuda ka kodus advokaadirollist välja astuda.
Näiteks kui laps tuleb hiljem koju, siis võib töörolli kinni jäänud issi teda küsitleda nagu kohtus:
“Sa väidad, et olid kuni kella 5.30-ni kinos ja tulid pärast seda otse koju. Palun selgita, kuidas on võimalik, et sa jõudsid koju alles kell 6.45?”
Töö tuleb koju kaasa ka paljudes teistes ametites.
Teeninduskoolitajana ei suutnud ma ise ühel hetkel enam väljas söömist nautida, sest nägin igal pool, mida teenindajad võiksid paremini teha.
Sportlased võistlevad oma sõprade ja lähedastega. Paljud sotsiaaltöötajad ei usalda mehi. Finantssektori inimesed näevad riski kõiges, millega nad kokku puutuvad. Juhid kipuvad juhatama vägesid ka kodus.
Ka juhid võivad olla tööstressi käivitajad
Leigh Branham, kes analüüsis enam kui 16 000 tippspetsialisti lahkumisavaldust, leidis, et üks peamisi tööstressi allikaid ja ühtlasi ka põhjus, miks inimesed töölt lahkuvad, seisneb selles, et andekad töötajad ei saa piisavalt palju, piisavalt sagedasti ja piisavalt kiiresti tunnustust.
Kui juht, kelle aju verevarustus on tööstressi tõttu roomaja aju poolt kaaperdatud, märkab ainult negatiivset, siis loob ta sisekliima, mis halvab tulemusi, mitte ei paranda neid.
Stressis juhi vihaga lausutud sõnad saadavad nüüd ka töötaja ajusse ohusignaali, mis aktiveerib ka tema roomaja aju ning suurendab seeläbi kõikide kalduvust käituda irratsionaalselt.
Kui töötaja peaks järgmisel hetkel suhtlema mõne kliendiga, siis kannatab kogu ettevõte juba otseselt.
Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut, mõistmata, et kui selle ideega äärmusesse minna, loob selline juht töökeskkonna, kus ei olegi kunagi võimalik hõisata.
Ülepaisutatud fookus negatiivsele trikitab aga töötajate aju uskuma, et reaalsus ongi negatiivne.
Sarnane efekt tabab paljusid esimese aasta arstitudengeid, kellele räägitakse kõikvõimalikest haigustest ning kes aasta lõpuks tunnevad, et põevadki absoluutselt kõiki tõbesid.
Mida rohkem on töös negatiivsust, seda loogilisem on, et seda tuleb tööstressi vältimiseks tasakaalustada positiivsusega. Positiivse psühholoogia kohta loe lähemalt siit.
Jätka artikli lugemist allpool…
Motivatsioonikoolitus “Positiivsuse dividendid” annab paremate tulemuste ja suurema heaolu loomiseks kogu meeskonnale positiivse häälestuse tööriistad.
Tööstressi sarnaseid tundeid võib kogeda ka ilma stressirohke tööta
Kuna tööstress on miski, mis järgneb valdavalt autonoomia kadumisele tööl, siis on suur hulk inimesi, kes kogevad, et kogu nende elu ongi üks suur autonoomia puudus.
Vaatame lähemalt.
Inimesi eristab kaks põhimõtteliselt vastanduvat maailmavaadet.
Esimesel juhul
juhib inimest uskumus, et elul on tema jaoks varuks positiivsed asjad ja see, mis ees ootab, on hea.
Teisel juhul
juhib inimest vastupidine uskumus – et kui midagi saab halvasti minna, siis see suure tõenäosusega nii ka läheb, ja see, mis ees ootab, on halb.
Kusjuures inimese vabal tahtel on emma-kumma uskumuse prevaleerimises väga vähe väärtust. Mõlemad uskumused pärinevad varajasest lapsepõlvest ning toimetavad taustal enamjaolt automaatselt, võttes uskujatelt endilt autonoomia valida, kumba pidi nad asju näevad.
Ka paljudele eestlasele omast suundumust mõelda asjadest läbi negatiivsuse prisma nimetatakse õpitud abituseks.
Õpitud abitus on sügav veendumus, et ükskõik, mida inimene ka ei tee, tal puudub tulemuste üle positiivne mõju ja asjad lõpevad igal juhul halvasti.
Selline kogemus kujuneb varajases eas, ennekõike läbi hetkede, mil laps kogeb, et tema märguannetele pälvida armastust, saada abi, tunda lähedust, kogeda lohutust, pääseda hirmust jms, ei reageerita tähelepanu, kohalolu, hoole ja julgustusega.
Selle tulemina tekib inimeses varakult uskumus, et ükskõik, mida ta ka ei tee, soovitud tulemust nagunii ei tule.
Kontroll elu üle puudub.
Jätka artikli lugemist allpool…
Tööstressiga toimetulek on miski, milleks paljud eestlased ei ole saanud kasvatuslikku õpet.
Tööstress ja sellega toimetulek on oluliselt keerulisem neil, kelle lapsepõlvekodus puudus vanemlik soojus ja tugi.
2017. aastal osalesime abikaasaga Harvardi ülikooli vanemteaduri Daniel P. Browni tööstressi teemalisel nädalasel kursusel Londonis, kus Brown tutvustas 2010. aastal avaldatud metauuringut, mille järgi endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides koges vaid 6,2% lastest terve kognitiivse arengu jaoks vajalikku vanemlikku tuge.
On suur tõenäosus, et ligi 94% eestlastest võivad olla pessimistid ja kogeda tööstressile omaseid tunnuseid, ilma et nende töö ise oleks stressirohke.
Vahet ei ole, kas negatiivsuse allikaks on kasvatuslikud puudujäägid lapsepõlves või autonoomia puudumine töö juures, mõlemal juhul töötab aju valdavalt võitle-põgene režiimil ning inimene on oma mõttemaailmalt vaba tahte väliselt pessimistlik.
Browni jagatud uuring selgitab nii mõndagi Eesti ühiskonna ja inimeste kohta, kuid lootustandev on asjaolu, et sõltumata kasvatusest ja tööst, saab iga inimene teha väga palju selleks, et õppida märkama ja muutma oma negatiivset mõttestiili optimistlikumaks.
Siit ka termin õpitud optimism, millest kirjutan põhjalikult järgmises ja ühtlasi ka artikliseeria viimases osas.
