Depressioon – oska see ära tunda

Depressioon on üks meie ajastu tõsisematest väljakutsetest. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni (WHO) andmetel on aastaks 2020 depressioon üks suuremaid Lääne inimeste mentaalset tervist ohustavaid haigusi ning juba praegu on Eestis umbes 90 000 depressioonihaiget. Tunnen selle mõju järjest teravamalt ja näen, kuidas võivad koostööpartnerid, kellega on seni olnud hea koostöö, tundmatuseni muutuda ja käituda ärilisest perspektiivist vaadatuna täiesti vastutustundetult: ignoreerida lubadusi ja kohtumisi või tekitada kommunikatsioonisulge.

Artikli juhtmõtted

  • Depressioon kipub korduma
  • Perevägivald jätab jälje pikaks ajaks
  • Näpuga näitamise asemel tuleks püüda mõista
Kui negatiivsus on nii suur, et positiivsus ei aita

Olen paaril korral kohanud oma koolitustel inimesi, kelle depressioon on arenenud sellisesse staadiumisse, et igasugune jutt positiivsusest tekitab viha ja võimendab abituse tunnet, sest ükskõik, mida inimene ei tee, miski ei tundu aitavat. Sõltuvalt depressioonihaige iseloomust võib see pöörduda teiste vastu (nemad on minu tunnetes süüdi) või avalduda võimendatud enesevihkamisena ja mõtetena nagu “veel üks asi, millega ma hakkama ei saa, järelikult ma ei ole mitte midagi väärt”.

Olen ise kogenud 4 aastat kestnud depressiooni, mis enamasti avaldus küll kergemas vormis, kuid mille tugevaimal hetkel lebasin tardunult põrandal, olemata võimeline end isegi liigutama. Kui keegi oleks sel hetkel soovitanud mul olla “positiivne”, siis oleks see mu olukorda pigem võimendanud, sest minu sisemuses oli valu lihtsalt nii palju, et seal ei olnud millelegi muule ruumi.

Depressioon röövib elurõõmu ja -jõu

Depressioon, sõltuvalt oma astmest, võib olla väga raske meeleoluhäire. Ka oma pehmemates avaldumisvormides mõjutab see inimese võimet selgelt mõelda, röövib elurõõmu ja -jõu (sageli kaasneb kiire väsimine isegi pärast väikest pingutust), pärsib omaalgatust, mõjutab une kvaliteeti, vähendab söögiisu ning jätab inimese keset mentaal-emotsionaalset valupõldu, mille suhtes inimene ise tunneb end täielikult võimetuna midagi ette võtma. Emotsioonid, mida depressioon võimendatul kujul esile kutsub, on tuimus, abitus, süü, väärtusetus, lootusetus, raev ja hirm. Kõike seda saadab taustal olev lakkamatu negatiivne mõtlemine.

Vahel kasutatakse depressiooni mõistet ka meeleolu hetkelise, kerge alanemise kohta, kuid seda tuleks vältida. Depressioon diagnoositakse siis, kui ülalmainitud sümptomitest vähemalt mitu on püsivalt avaldunud kaks nädalat järjest ning segavad selleks hetkeks selgelt inimese igapäevast funktsioneerimist ja elukvaliteeti. Traagiline on siinkohal see, et inimesed, kes vajaksid depressiooni ravimisel kõige rohkem abi, on uuringute järgi kõige vähem altid seda otsima ja paranemise suunas samme tegema. Sageli on takistuseks häbitunne.

Kuna paljud depressioonis inimesed ei taipa või ei suuda ise abi otsida, on kriitilise tähtsusega, et nende tööandjad, sõbrad või elukaaslased ei suunaks neid motivatsioonikoolitustele, vaid arsti kabinetti.

Eestis on depressioon spetsialistide hinnangul aladiagnoositud – ainult 22% depressiooni põdevatest inimestest otsib depressiooni puhul abi spetsialistilt. Kogu elanikkonnas vaevab depressioon iga viiendat inimest, ravi saab neist vaid iga kolmas. Inimestel puudub teadlikkus haiguse tõsidusest ning paljud usuvad, et suudavad sellega ise toime tulla. Sama tegin ka mina, teadmata, et mul a) üldse on depressioon ja b) uskudes, et kõike on võimalik positiivse mõtlemisega ületada. Ei ole.

Naiste haigestumus on suurem kui meestel: keskmiselt 18–22% naistest ja 7–11% meestest kogeb oma elu jooksul depressiooni. Sellele on vastuvõtlikumad paindumatud, raskeloomulised inimesed. Üheks riskiteguriks on ka pärilikkus. Haiguse võivad vallandada järsud elumuutused nagu elukoha vahetus ja sotsiaalse võrgustiku puudumine, samuti pikaaegne haigus. On leitud, et depressiooni haigestumine on tõenäolisem, kui suguvõsas on esinenud depressiooni, enesetappe, söömishäireid või alkoholismi.

Enamasti käivad inimesed tööl edasi, kuid nende produktiivsus on madal, nad võtavad keskmiselt viis korda rohkem haiguspäevi (depressiooniga kaasnevate neurohormonaalsete muutuste tõttu alaneb immuunsüsteemi vastupanuvõime haigustele) ja kahjustavad organisatsiooni moraali. Samuti on löögi all nende inimeste lähi- ja sõprussuhted. Kui need inimesed juhtuvad olema töötud, siis langeb tõenäosus tööd leida järsult, sest a) inimeses puudub vajalik sära, et kandidaatide hulgast välja paista, b) inimesel võib puududa jõud, et üldse tööintervjuule kohale minna, c) iga uus äraütlemine mõjub ebaproportsionaalselt suure kaotusena ning süvendab inimeses uskumust, et tema ise on väärtusetu ja töö leidmine on võimatu, mis omakorda toob kaasa käegalöömise ning surnud ringi sattumise.

Depressioon kipub korduma

Aastal 1983 läbi viidud pilootuuringus 141 sügavat depressiooni kogeva inimese hulgas, kelle depressioon oli kestnud rohkem kui 13 kuud, leiti, et keskmiselt 8 nädalat pärast paranemist kukkus enamik neist depressiooni tagasi.

“Kõik hilisemad uurimused on tänaseks tõestanud sama: vähemalt 50% inimestest, kes on juba kord kogenud sügavat depressiooni, kogevad seda uuesti.”

Nende inimeste, kes on kogenud depressiooni juba kahel või enamal korral, tõenäosus uuesti depressiooni haigestuda kasvab lausa 70–80%.

Uuringud näitavad, et isegi kui inimese tõenäosus kogeda depressiooni kasvab pärast iga järgmist episoodi, siis seos depressiooni ja konkreetsete elusündmuste vahel väheneb iga järgmise korraga. See tähendab, et depressiooni allikaks pole mitte igapäevane elu, vaid miski muu. Kõige viimane teemakohane teadustöö kirjeldab protsessi nii:

Iga uus depressiooni episood annab oma panuse, et kutsuda ajus esile neurobioloogilised muutused, mis vähendavad depressiooni ilmnemise valuläve kuni punktini, mil see on niivõrd madal, et depressioon tekib justkui spontaanselt ise, sõltumata inimese elust ja selle oludest. Kõik võib olla väliselt tegelikult hästi ja sisemine põrgu tekib justkui mitte millestki.

Miks see nii on? Isegi kui depressioon ise on möödas, on aju õppinud reageerima väikestele muutustele meeleolus suurte muutustega mõtlemises, muutes selle negatiivseks. Nii eskaleeruvadki mõtted üha kiiremini ning vanad depressioonisümptomid on jälle platsis. Mida enamik inimesi seepeale teeb (nende hulka kuulun tihtilugu endiselt ka mina), on püüd ennast depressioonist välja mõelda, kuid sellises seisundis inimese mõtlemine käib tavaliselt ringiratast, küsides iseendalt võimatu vastusega küsimusi nagu: “Mis mul jälle viga on?”, “Miks see küll ei lõpe?” Püüdes leida vastuseid, mida ei eksisteeri, loovad need küsimused soovitule risti vastupidise tagajärje ning hoopis võimendavad ja pikendavad depressiooni kulgu.

Abi saab nii arstidelt kui mindfulnessi õpetajatelt, oluline on depressiooni märgata ja ära tunda

Kas ma soovitan depressiooniga võitlemisel antidepressantidest abi otsida? Ei, ma ei soovita siinkohal midagi, kuna ma ei ole psühhiaater ja mul puudub sellisteks soovitusteks vastav kvalifikatsioon. Mina ise olen oma depressiooniga tööd teinud kolm aastat, kasutades mindfulness (teadlikkuse) meditatsioonipraktikat (olen koos abikaasa Elinaga ainus rahvusvaheliselt litsentseeritud MBSR (mindfulness based stress reduction) vähendamise koolitaja Eestis), sest kuigi antidepressandid võivad olla efektiivsed depressiooniga kaasnevate sümptomite allasurumisel, ei ravi nad enamasti depressiooni algpõhjuseid.

Mindfulnessil baseeruv kognitiiv-käitumuslik teraapia (MBTC – Mindfulness based cognitive therapy) seob, nagu nimigi ütleb, omavahel mindfulness meditatsiooni ja kognitiivteraapia. Mindfulness õpetadab, kuidas läbi uudishimuliku ja hinnanguvaba vaatluse õppida märkama, vaatlema ja vabastama mõtteid, mis omasoodu edasi arenedes depressiooni esile kutsuksid. Kognitiiv-käitumuslik teraapia õpetab inimest aja jooksul oma negatiivseid mõtteid ja uskumusi asendama positiivsematega.

Kuna 50–80% inimestest haigestuvad pärast esimest depressiooni episoodi sellesse suure tõenäosusega uuesti, jälgis üks uurimisrühm 424 antidepressante võtvat inimest. Nad jagati kahte gruppi: üks grupp jätkas uute episoodide vältimiseks antidepressantide manustamist, teise grupi liikmed tegid antidepressantide võtmisse pausi ja läbisid 8-nädalase MBCT kursuse, kohtudes aasta vältel neljal korral individuaalselt terapeudiga. Tulemused on vägagi muljetavaldavad: uue depressioonihoo vältimiseks oli MBCT sama efektiivne kui antidepressandid: MBCT grupist koges tagasilangust 44% ja antidepressantide grupist 47%. See on oluline uudis neile, kes soovivad leida viisi, kuidas aja jooksul antidepressantidelt n-ö maha tulla ja kes ei tolereeri nende kõrvalmõjusid. Investeering mõlema lähenemise juures on rahaliselt umbes sama.

See kõik ei tähenda aga seda, et ma oleksin antidepressantide vastu. Isegi kui antidepressandid ei ravi depressiooni algpõhjuseid, tuleb iseendalt väga ausalt küsida, et kas ma saan endale praegu depressiooni lubada? Uuringud näitavad, et meditatsioon võib tugevdada depressiooni ajal kogetavaid tundeid veelgi ning tuua kaasa täieliku töö- ja teovõimetuse. Läbi meditatsiooni võivad aktiveeruda lapsepõlvetraumad või varajase lapsepõlve kasvatuslikud puudujäägid, mille ravi nõuab nüüd juba lisaks meditatsioonile ka pidevat teraapiat.

Kui inimesel on juhtida meeskond, ettevõte, maksta laenud ning kui temast sõltuvad materiaalselt, moraalselt ja emotsionaalselt teised inimesed, siis ei ole minu arvates eetiliselt korrektne kiiremate meetodite – nagu antidepressandid – kõrvale jätmine. Parem ajutiselt maha surutud sümptomid ja seeläbi juurde ostetud aeg ning elujõud (et tutvuda meditatsiooniga ning omada mentaalset ressurssi traumateraapiaks), kui totaalne kollaps, töövõimetus ning isiklike suhete ja eneseväärikuse laastamine. Tean vaid seda, et kõik, keda ma isiklikult tunnen ja kes on püüdnud end läbi süvameditatsiooni ravida, kuid pole sellest piisavalt kiiresti kasu saanud (s.t depressioon on hakanud otseselt mõjutama nende töövõimekust, suhteid ja elukvaliteeti), on olnud rahul oma valikuga kasutada antidepressante.

Iga viies eestlane võib olla trauma ohver

Kuid miks kogevad ligi pooled terveks saanutest seda haigust oma eluajal uuesti? See juhtub põhjusel, et paljude jaoks ei pruugi depressiooni algpõhjused peituda mitte nende hetke eluolus, vaid ravimata lapsepõlvehaavades või hilisemast perioodist pärit traumas, mis on teadvuses mingil põhjusel aktiveerunud. Seda on oluline teada, sest need depressioonis inimesed, kellel puudub varasem trauma-ajalugu, alluvad antidepressantide toimele paremini.

Kognitiiv-käitumuslik teraapia ei suuda trauma taustaga (eriti lapsepõlvetraumaga) inimesi väga edukalt aidata. Ainult üks kolmest posttraumaatilise stressihäirega inimestest näitab teraapia järgselt paranemise märke. Enamik kogeb jätkuvaid probleeme oma tervise, töö ning mentaalse heaoluga. Meditatsioon on abiks oma sisemaailmas toimuva teadvustamisel ja seeläbi ka traumeerivate emotsioonidega paremini toime tulemisel, kuid ei ole praeguste uuringute ja ka minu enda isikliku kogemuse järgi piisav, et traumat ravida.

Traumaatiliseks kogemuseks ei pea olema käinud sõdurina Afganistanis või olema Süüria sõjapagulane. Trauma puudutab meid kõiki – meie sõpru, meie perekondi ja meid ennast.

Ameerika statistika näitab, et üks viiest ameeriklasest koges lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist; üks neljast sai vanema käest füüsiliselt karistada nii, et sellest jäi kehale jälg, ja üks kolmest abielupaarist on omavahel vägivaldses suhtes. Neljandik ameeriklasi kasvas alkohoolikust sugulase juures ja üks kaheksast nägi, kuidas tema ema peksti või löödi. Kuid trauma tekkeks ei ole vaja kedagi lüüa. Piisab sellest, et vanemad ignoreerivad lapse emotsionaalseid vajadusi armastuse ja turvatunde järele või mõnitavad last “mentaalse tugevuse kasvatamise” eesmärgil emotsionaalselt. Sellest kõigest hoolimata olid ameeriklased aastal 2018 maailma õnnelikemate riikide edetabelis kohal number 18, eestlased aga alles 65-ndad. Kui lapsepõlv on üks olulisemaid täiskasvanu enesetunde ja lähisuhete kvaliteedi mõjutajaid, siis kui suur on tõenäosus, et eestlaste lapsepõlv ja elu on olnud oluliselt vähem traumeeriv kui ameeriklastel, kes on meist neli korda õnnelikumad?

Perevägivald jätab jälje pikaks ajaks

Perevägivald oli Eestis kaua aega pere siseasjaks ning ohvrite abistamiseks üldiselt ei sekkutud. Tänapäeval peetakse perevägivalda tõsiseks isikuvastaseks kuriteoks ja 2013. aastal registreeriti Eestis 2752 perevägivallakuritegu. Nendest juhtumitest suure osa moodustab vägivald elukaaslaste vahel, sellele järgneb eakate ja laste väärkohtlemine. Suur osa Eesti lastest on kogenud oma elu jooksul vähemalt korra psühholoogilist vägivalda. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti andmetel on Eestis lapsepõlves kogenud füüsilist vägivalda iga teine (40% naistest ja 55% meestest). Kolmandik on kogenud elu jooksul kergemat laadi füüsilist väärkohtlemist nagu näiteks togimine, nügimine, tutistamine. Seksuaalvägivalda on kogenud iga kümnes Eesti naine ja 3% meestest. 2018. aasta juulikuu Õhtulehe kaanelugu kandis pealkirja “Iga tund saab keegi kodus peksa”.

Alkohol on seotud umbes 65–80% vägivallajuhtumitega. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on 6 liitrit elaniku kohta piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele. Iga vähemalt 15-aastase elaniku kohta joodi Eestis 2016. aastal 9,9 liitrit alkoholi.

Traumast mõjutatud lapsed (või ka täiskasvanud) võivad käituda kõrvaltvaataja hinnangul saamatult, “imelikult” või ebakindlalt, mis tekitab teistes imestust, pahameelt või kärsitust. Olukordades, kus tavainimesed suudavad aktiivselt tegutseda, on traumeeritud inimesed tihti abitud ja ei suuda võtta vastutust seal, kus see oleks normaalne. Trauma mõjutab inimese ajutegevust sedavõrd, et aju prefrontaalkoor, mis on seotud võimega planeerida, õppida, mängida ja tunda empaatiat, ei tööta enam normaalselt. Samuti saab tugeva löögi inimese võime kontrollida oma impulsse, emotsioone ja ihasid.

Kui depressioonihaige lähedased või kolleegid ei ole piisavalt teadlikud ja tähelepanelikud, jäävad “raske energiaga” inimesed üksi.

Isegi kui mingi osa nende elust näeb pealtnäha hea välja – näiteks oma spetsiifilise oskuse või ande tõttu on nad suutnud tekitada oma elukutse vastu nõudluse – ja isegi kui neid saadab materiaalne edu, kannatavad nende pere, suhted ja tervis. Kuna selline inimene (ja ma kahtlustan, et neid on meie kõrval oluliselt rohkem, kui arvame) kogeb taustal pidevat (kuid enesele teadvustamata) abitust, siis on tal oluliselt raskem oma olukorda muuta. Sageli ei suudeta võimalustest kinni haarata, isegi kui elu neid kandikul pakub. Selle asemel et proovida ja katsetada, on traumeeritud inimene kinni enda jaoks tuttavas hirmus.

Sümpateetiline närvisüsteem aktiveerub siis, kui sihime mõnda eesmärki või kogeme stressi. Mõlemas olukorras eritab keha adrenaliini (teisel juhul ka kortisooli), et suuta meid vajadusel tegudele mobiliseerida. Kui stress on möödunud või ülesanne saavutatud, vahetab keha justkui käiku ning aktiveerub parasümpateetiline närvisüsteem, mis on seotud lõõgastumise ja rahuga. Tervel inimesel vahelduvad need süsteemid päeva jooksul kümneid kordi ja iga kord, kui pinge on möödunud, taastub kehas suhteliselt kiiresti rahu.

Kuna traumakogemus muudab fundamentaalselt viisi, kuidas aju töötab, jääb traumakogemusega inimese vereringesse suur hulk stressihormoone veel pikaks ajaks pärast seda, kui reaalselt stressi põhjustav situatsioon – tähtaeg, e-mail, ummik, klient, ülemus – on juba möödunud.

Kogemuslikult väljendub see terve rea füüsiliste probleemidena: häiritud uni, peavalud, seletamatu valu kehas, ülitundlikkus puudutustele ja helidele. Võimatu on keskenduda ja kontsentreeruda. Rinnus ja kõhus võib olla ebameeldivustunne, mida inimene ise nimetab ärevuseks või depressiooniks; hirm kaotada kontroll; pidev hüpervalvelolek ohule või tõrjumisele; võimetus avada täielikult oma süda teisele inimesele. Inimene tunneb sõna otseses mõttes, nagu tal puuduks kontroll ja ta ei juhi oma elu ise. Isegi kui selline inimene suudab mingi ime läbi teha karjääri ja kasvatada lapsi, kulub tal iseenda sisemaailma ohjes hoidmiseks tunduvalt rohkem energiat kui teistel.

Kõrvaltvaataja võib depressioonis inimese käitumises näha hajevil, kaitses olekut, närvilisust, paanikat, abitust, äkkviha, kaasliiklejatele signaalitamist jne. Klientidele võib selline inimene tunduda liialt järsk ning alluvatele empaatiavõimeta ülemusena. Tihti on sellistel inimestel klaasistunud pilk, milles pole midagi loovat ega produktiivset. On loomulik, et selline inimene tundub teistele ebastabiilne ja ebameeldiv.

Kui ta on ülemus, siis tema alluvusest lahkutakse, kui ta on alluv, siis sunnitakse ta lahkuma. Kui ta on elukaaslane, siis on ta varsti kaaslaseta, üksi oma hirmus, vihas ja abituses.”

Miks? Sest kui keegi on depressioonis, mis väljendub selle inimese “raskes energias,” siis tema lähedalolijate ajus olevad peegelneuronid panevad neid inimesi depressioonis olevat kaaslast alateadlikult matkima ja kogema hääbuvat energiat, rahvasuu nimetab seda energiavampiirluseks. Energiavampiiridega ei soovita aga kokku puutuda ning nõnda tekibki “sandi” vastu tugev rahva omakaitse.

Näpuga näitamise asemel tuleks püüda mõista

Sotsiaalsete suhete löögi alla sattumine ainult võimendab sellise inimese abitust, hirmu ja paanikat hakkama saamise ees, mis väljendub veelgi nõrgemas püüdes oma elu paremaks muutmiseks midagi ära teha või silmside ignoreerimises olukordades, kus kontakt võiks kaasa tuua vestluse ja tööpakkumise. Nii tekibki aja jooksul ühiskonda grupp inimesi, kes ei taha pealtnäha kellegagi suhelda ja kellega ka teised ei soovi tegemist teha. Nad ei saa ega jää püsima tööle keskkondadesse, mis võiksid olla emotsionaalselt toetavad, ning koolitustel, meedias, poliitikas ja veiniklaasi kõrval imestatakse üha, et miks eestlased küll nii negatiivsed on? Miks nad tere ei ütle? Miks nad aitäh ei ütle? Miks nad silma ei vaata? Miks nad midagi ei tee? Kus on innovatsioon ja Nokia (sorry, Apple)? Siinkohal jääb üle vaid soovida kritiseerijatele endile ignorantsuse asemel probleemist teadlikuks saamist, sest ilma korrektselt toimiva prefrontaalsagarata on teiste jaoks normaalsed tegevused nagu mängulisus, planeerimine, empaatia, sotsiaalne eneseväljendus ja loovus tugevalt pärsitud.

Olen olnud kogu elu ka ise üks selline näpuga näitaja, mõistmata tõelist traagikat, mis neid inimesi saadab. Keegi pole selliseks sündinud, kuid osadel meist on elu keerdkäikude tõttu välja arenenud tasakaalutu närvisüsteem ja füsioloogia ning just nemad vajaksid kõikidest kõige rohkem abi ja armastust. Paraku näevad riik ja asutused (ning nägin varem ka mina oma võhiklikkuses ja ignorantsuses) seda gruppi tihti kui “probleemi”, mis peaks ise lahenema. Trauma ohvrid tunnevad häbi, hirmu, raevu ja segadust ning ei mõista ka ise, mis neil viga on, sest Eesti ühiskonnas ju “kõva mees ei nuta” ja probleemidest ei räägita, sest hädaldamine ei ole ilus: “Tunnistada, et mul on trauma – mida veel?! Isa peks tuli mulle ainult kasuks ja tegi minust tugeva inimese.” Kartus saada alandatud, mõnitatud, solvatud ja mitte mõistetud on reaalne kogemus tuhandetele meie riigis.

Maailma juhtivaid traumaeksperte Bessel van der Kolk ütleb: “Palju tervem on suhtuda inimeste agressiooni või depressiooni, nende ülbusesse või passiivsusesse kui õpitud käitumisse. Mingil hetkel oma eluteel hakkas see inimene uskuma, et kõige kindlam viis ellu jääda on olla kõige tugevam, kõige nähtamatum või lihtsalt alla anda.”

Kõige olulisem aspekt traumast tervenemisel on turvalised suhted pere, sõprade, kolleegide, kogukonna, teraapiagruppide või professionaalsete terapeutidega. Nende suhete peamine eesmärk on pakkuda inimesele turvalist keskkonda, et tunda kõiki tundeid, kartmata saada häbistatud, eemaletõugatud, kritiseeritud ning luua seeläbi nende inimeste sees julgust vaadata oma sisemaailmale otsa ning suuta seal toimuvaga tööd teha.

Kõige rohkem vajab terve Eesti ühiskond armastust. Et seda jagada, on vaja seda kogeda. Minu viimase kolme aasta uurimustöö käib ümber traumapsühholoogia ning selle erinevate modaalsuste katsetamise praktikas. Uurimustöö fookus on leida kõige efektiivsem ja kiirem lahendus siin artiklis kirjeldatud väljakutsete raviks, et toetada seeläbi vähemalt info tasandil kümneid tuhandeid traumaohvreid ja nende peresid Eestis. Olen avastanud, et pelgalt positiivne mõtlemine aitab ainult depressiooni kergemates faasides nagu läbipõlemine või tööstress, kuid kui artikli alguses loetletud sümptomid nagu toitumis- ja unehäired või lakkamatu negatiivne mõtlemine on inimese igapäeva osa, siis on vaja sekkuda teisiti. Meditatsioon võib kõvasti aidata, kuid vajab paralleelselt kõrvale ka iganädalast teraapiat, et tegeleda depressiooni algpõhjusega, mis on enamasti sügavam kui hetkeolukord elus.Tarkvaraettevõtte Helmes tegevjuht Jaan Pillesaar ütleb, et tema ettevõte kaotab aastas depressiooniga seotud produktiivsuse languse tõttu ligi miljon eurot. Et inimesed ja nende lähedased kannataksid võimalikult vähe ning ettevõte saaks toimida maksimaalsel tulususel, on üks Helmese olulisemaid põhimõtteid people first (inimesed ennekõike), mistõttu on organisatsioonis täiskohaga tööl inimene, kelle ülesanne ongi tegeleda töötajate õnnetunde ja heaoluga. Vaata Jaan Pillesaare mõtteid lähemalt allolevast videolõigust.   

Kui oled praegu ise või on keegi su kolleegidest hädas depressiooni kergemate vormidega, mis spetsialistide sekkumist (veel) ei vaja, siis võib abi olla koolitusest “Positiivsuse dividendid”. Loe selle kohta lähemalt siit.

Kas leidsid artiklist väärtuslikku? Jaga seda!

Alar saab ka Sinu edusse panustada

Igas inimeses, töötajas, juhis ja ettevõttes on peidus potentsiaal, mis on veel realiseerimata.
Palun kirjuta, kus näed kasvu vajadust Sina ja Alar annab endast kõik, et soovitud areng ellu viia.

Pin It on Pinterest