Tõde ilma südameta on lihtsalt viisakas vägivald

Aus tagasiside on hea siis, kui selle tulemusena läheb midagi paremaks.

See tundub nagu aus mõõdupuu aususele.

Kas midagi muutub kergemaks, paremaks, ilusamaks?

Kas suhe muutub tugevamaks, keegi päriselt areneb?

Mul on olnud lapsepõlvest saati üsna lihtne öelda, mida ma mõtlen.

Inimesed on isegi imetlenud minu võimet olla oma tunnetega tugevalt kontaktis ja suuta neid sõnades edasi anda. Ja tihti on see olnud suhtluses lähendav.

Aga mitte alati.

Sest isegi kui mul on olnud kontakt oma pahameelega, siis mul ei ole tihti olnud kontakti oma südamega ja veel vähem teiste inimeste südamete ja tunnetega.

Aususe tee võib olla ekslik.

See tundub justkui edasiminek võrreldes valelikkuse ja oma mõtete ja sisemaailma allasurumisega, kuid see on vaid osa arengust, mis tuleb läbida.

Olen oma aususega teinud palju haiget neile, keda armastan.

Ma ei väida, et me vastutame teiste inimeste tunnete ja reaktsioonide üle, kuid mida ma iseendale soovin järjest rohkem, on võimet vastutada oma tagasiside kvaliteedi üle.

Seda ma saan teha.

Saan kontrollida, kas enne kui ma midagi ütlen, kas minus on olemas hoolivus, kohalolu ja empaatia, et see, mida ma ütlen, mõjuks vähem kui isiklik rünnak ja rohkem kui oluline kommunikatsioon minu piiridest, vajadustest või tähelepanekust kellegi käitumise kohta, mis seda inimest ja teisi tema ümber ei teeni.

Isegi kui olen kriitilise tagasiside edastamisel kontaktis hoolivusega, ei tähenda see, et tagasiside alati pehmelt maandub või et see saajale haiget ei tee.

Või et konflikt jääks tekkimata.

Küll aga vähendab see konflikti iseendas, sest enamasti tunnevad inimesed peale kriitilise tagasiside andmist end halvasti kui näevad, et tagasiside ei aidanud midagi paremaks muuta, vaid tegi haiget.

Ja see konflikt tuleb sellest kui me tegelikult hoolime, kuid kaotame negatiivsete emotsioonide tõttu hoolivusega kontakti ning läratame välja, mis parasjagu pähe tuleb.

Me ei käitu siis tervikuna, vaid väljendume osadena.

Pahameel räägib, armastus vaikib.

Seega, räägi võimalusel ainult siis, kui oled kontaktis rohkemaga endas, kui vaid ärritumine.

Ja kui hetkel on ainult ärritumine, siis võta pisut aega, et kogeda oma ärrituvust kõrvalt.

Räägi, kui tunned läbi jalataldade ka maad ehk oled maandatud.

Räägi siis, kui suudad hoida tähelepanu ka oma hingamisel.

Räägi siis, kui sa näed oma pahameelt kõrvalt, kuid koged ka osasid iseendas, mis on rahus.

Kui saad. Kui tahad.

Kui oled põhjalikult ja kogemuslikult mõistnud, et lihtsalt emotsiooni pealt aususe välja ladumine ei anna tulemusi, mida sa päriselt igatsed.

Kokkuvõttes on see eneseteadlikkuse kasvu teekond.

Algul tundub, et väline maailm on ainus süüdlane meie sisemises rahutuses või kannatuses.

Siis hakkame avastama, et kannatame olukordades, kus teised meie ümber ei kannata.

Ehk saame aru, et kannatuse allikas ei ole ainult väline reaalsus üksi, vaid suures osas meie hinnang välisele.

See on juba suur samm edasi.

Ja siis kusagil teekonnal avastame, et kõik ei ole siiski vaid meie reaktsioon välisele, et on päriselt teiste käitumised, mis ei olegi aktsepteeritavad, et meil on päriselt piirid ja vajadused, mis on olulised ja mille väljendamine on tähtis.

Et viha ei ole ainult ebaküps reaktsioon välisele, vaid viha on ka märguanne piiride ületamisest ja meie autsentse olemuse lahutamatu osa.

Kui miski mind ärritab, käin läbi järgmise teekonna:

1) Kogen ärrituvust. Teadvustan, et see minus on. Joonistan sellele mõttes ümber piirid ja tekitan seeläbi võimaluse üheaegselt kogeda ärrituvust ja olla sellest eraldi (sest ma olen alati enamat kui oma ärrituvus).

2) Hingan, tunnetan jalataldu, lõdvestan teadlikult lihaseid, viin fookuse südame piirkonda ja pehmendan rinnakus ja turjas olevat pinget.

3) Jälgin kas ärrituvus on seotud selle hetkega praegu või see on mineviku sündmuste tulemusena kehasse talletunud ebaõigluse aktiveerumine, ajast, mil olin veel liiga nõrk, et enda vajaduste eest seista või end kaitsta.

4) Kui see on vana ja minu noorema vanuse ärrituvus, siis võtan aja, tihti mitmed tunnid, päevad ja nädalad (osade kogemuste puhul isegi kuud), et sellele tundele tuua juurde armastust, turvalisust ja kaitset, mis tol hetkel jäi saamata.

5) Kui saan kindlalt väita, et ei, see ei ole minu mineviku valude aktiveerumine oleviku sündmuste taustal, vaid siin on minu piir ja siiras vajadus teistsuguse kogemuse järgi (et naabrid ei kuulaks valjusti muusikat, kui soovin magada), siis mul on nüüd kaks valikut: aktsepteerida olukorda sellisena nagu see on või tegutseda ja end väljendada.

6) Ja kui juba väljendada, siis väljendada nii, et minu pahameel on minu enda poolt hoitud ja vajadus edastatud teistele küll konkreetselt, aga hoolivalt.

Õpin seda kõike veel, kuid armastuse lisamine kriitikale, on olnud minu viimase aasta suur heureka.

Palun ole endaga leebe, kui hoolivalt aus olemine kohe välja ei tule või ka järgmised 10 (või enam) korda lihtsalt asju viha ja pahameele pealt välja laod.

Minu hinnangul on parem haiget tegev ausus, kui oma tunnete allasurumisest tekkiv pinge, mida kaunistab väliselt naeratav nägu.

Selline sisemine lõhestumine tapab kõik muu: elujõu, loovuse, intiimsuse, läheduse, arengu, uudishimu.

Põhjustab tahtejõuetust, ärevust, unetust, sõltuvusi, inspiratsiooni puudust, motivatsiooni langust, sihitust, eksinud olemist ja hirmu.

Varem või hiljem väljendub see, kas kollapsi ja depressioonina või ülepaisutatud ja tõeliselt lõhkuva viha purskena väljapoole.

Üks tundub olevat aga kindel: kõik me oleme teekonnal ja sinu võime olla teistega hoolivalt aus, on otseses seoses sinu võimega olla hooliv iseendaga.

Ka hetkedel, mil olid aus, kuid mitte hooliv teisega.