Miks „paremaks saamine“ on paljude suurim lõks?

Tahan rääkida arengust, mis ei ole arendav. 

See on tuttav muster minu enda elus ja ma näen seda selgelt kõikides inimestes, kes pidevalt parandavad midagi. Protsesse. Inimesi. Iseennast.

Muster kordub alati ühtemoodi.

Rohkem kontrolli.

Rohkem parandamist.

Rohkem „optimeerimist“.

Tavaliselt õigustatakse seda käitumist kõrgete standardite, ambitsiooni või enesedistsipliinina, kuid teadvustamata jääb tõsiasi, et mingil hetkel ei parandata enam tulemusi, vaid hoopis tunnet, et „midagi on kogu aeg ideaalist puudu“.

Nii nagu minus, võib ka sinus eksisteerida osa, mis ütleb alalõpmata, et midagi on valesti.

Ükskõik kui hästi kõik objektiivselt vaadatuna ei ole, siis üks osa psüühikas leiab alati midagi, mis võiks olla paremini.

Niiviisi elades võib kogu elu muutuda lõputuks vigade paranduseks, mis ei lõppe mitte kunagi.

See ei ole ainult isiklik probleem – see mehhanism jookseb meie elu taustal pidevalt.

Kui inimene elab valdavalt vigu otsiva, maailma parandamise mentaliteediga, ei näe ta vigu ainult endas.

Ükskõik kuhu ta vaatab, midagi on alati kusagil valesti:

teistes, 

suhetes, 

interjööris,

riidekapis,

aknavaates,

tööelus, 

igal pool.

Kui areng ei paranda tulemusi, vaid ärevust

Ärimaailmas on täpselt sama mehhanism

Juht, kes tunneb pidevat puudust ja rahulolematust, hakkab töötajaid mikromanageerima, täiustama asju, mis ei vaja täiendamist. 

Tulemuseks ei ole parem organisatsioon, vaid ületöötanud ja demotiveeritud tiim.

Ja kui ma olen töötaja, kes tunneb, et ta pole piisav?

Siis pingutan ülemäära, töötan üle, püüan kõigile meeldida – kuni ühel hetkel olen läbipõlenud.

See ei ole iseloom.
See on programm.

See on õpitud programm, millel on alati sarnased mõtted ja tunne.

Tema nimi on Sisemine Kriitik.

See kriitik püüab sind kaitsta: hoida sind häbist, hülgamisest ja valust. Ta teeb seda järjepidevalt ja tema eesmärk on üllas: soov säilitada väärikus ja evolutsiooniliselt sügavamal tasandil – elu.

Kui tunned häbi, lootusetust, ebapiisavust, masendust, ebakindlust, süüd, siis on see üsna kindel märk, et kriitik on taas aktiveerunud. 

Kõige sagedamini pommitab Sisemine Kriitik sind negatiivsete sõnumitega sinu väärtuse kohta inimesena.

Sisemine Kriitik võib:

• Hinnata ja mõista hukka sinu tundeid, mõtteid, ideid ja käitumist.

• Dikteerida, mida sa peaksid või ei peaks oma elu, aja ja ressurssidega tegema.

• Süüdistada sind selles, et sa ei vasta tema või talle oluliste inimeste ootustele.

• Sisendada sinusse kahtlust, et sa ei saa oma asjadega piisavalt hästi hakkama.

• Häbistada sind lihtsalt selle eest, kes sa oled.

• Panna sind tundma süüd asjade pärast, mida oled teinud, plaanid teha või oled kunagi tegemata jätnud.

Peas võivad kõlada kriitiku poolt lausutud mõtted umbes nii:

• „Miks sa üldse nii tunned? Normaalsed inimesed ei tunne nii.“

• „Teised saavad sellega hakkama. Mis sul viga on?“

• „Sa oleksid pidanud juba ammu selle selgeks saama/ära tegema.“

• „Kui sa nüüd eksid, näevad kõik, kes sa tegelikult oled.“

• „Kui sa ei pinguta, kukub kõik kokku.“

• „Sa oled inimesi alt vedanud. Jälle.“

• „Kui sa oleksid rohkem pingutanud, poleks meil praegu seda probleemi.“

• „See pole piisavalt hea. Tee uuesti.“

Kui sa neid mehhanisme ära ei tunne, võib kriitiku kõne kiirelt tunduda nagu vaidlustamatu tõde ja luua erakordselt palju sisemist kannatust ja seeläbi kas paigalseisu või fookuse pööramist asjadele, mille tegemine ei aita sind kuidagi edasi.

Halvimatel hetkedel suudab minu sisemine kriitik maalida mulle elust niivõrd negatiivse pildi, et ainus, mida ma teekonna lõpus näen on totaalne hüljatus, avalik alandus, täielik laostumine ning surm haigena ja teiste poolt põlatuna.

See stsenaarium ei pea jõudma surmani, et mõjutada sinu käitumist. Piisab ühest häbilaengust, et inimene juba hakkab tegema valesid otsuseid.

Miks kriitilisus levib kiiremini kui vastutus?

Kriitilisus võib end kavalalt peita ka “aususe” maski taha. 

Kui see muster elab ühes inimeses (näiteks juhis), elab ta ka grupis.

Ja kui ta elab grupis, hakkab ta kujundama kultuuri.

Õigustasin aastaid oma kriitikast kantud empaatiapuudulikku kõnepruuki lausetega:

“Ma lihtsalt räägin, kuidas asjad on.” 

“Ma ütlen ainult seda, mis on tõde.”

Tegelikkuses ei ole kriitilisus sama, mis autentsus ega ausus. See on hoopis allasurutud ja läbitöötamata viha ja hirmu teadvustamata väljaelamine.

Enne kui ütled kellelegi oma “heasoovliku” kommentaari, küsi endalt: kas ma tahan päriselt aidata või tahan ma vähendada ebamugavust, mida see inimene minus tekitab?

Võib-olla näed oma veidi ülekaalulist sõpra ja Kriitik tunneb kohest vajadust talle meenutada, kui oluline on tervislik toitumine.

Ühelt poolt sa tahad sõbrale parimat, aga kui see kommentaar tuleb kriitikult, kellel on vaja enda ebamugavuse mitte-tundmiseks muuta teisi enda ümber, siis pead arvestama ka tõenäosusega, et sinu sõber, kellel võib-olla madal enesehinnang, mõtleb, et temaga on nüüd midagi fundamentaalselt valesti.

Ta on paks.

Isegi sina märkasid.

Ja mida sa niiviisi saavutasid?

Sa ei muutnud oma sõpra tervislikumaks.

Suure tõenäosusega tegid ta enda suhtes veelgi kriitilisemaks.

Omastarust püüdsid parandada maailma, kuid tegid seda hoopis halvemaks.

Valu toodab valu.

Kust puudulikkuse tunne tegelikult tekib?

Maailma paranemine algab meie enda paranemisest.

Iga inimene on üks osa suuremast tervikust.

Inimene on nagu sõrm käel, mis valutab.

Igapäevane uudismeedia on täis neid, kes pidevalt alandavad teisi “huumori” sildi all. 

Paljud võimupositsioonidel olevad poliitikud, raadio- ja telehääled kasutavad kommunikatsioonistiili, mis on läbivalt sarkastiline, hukkamõistev ja negatiivne.

Kriitika ja sarkasmi normaliseerumine ühiskonnas teeb sellest lahti saamise keeruliseks. 

Kui oled üles kasvanud keskkonnas, kus kriitika oli peamine suhtlusvahend, võib tunduda, et ilma selleta jääb alles ainult nõrkus.

Võib-olla oli sinu kasvukeskkonnas isegi mõni nartsissist. 

Nartsissistliku vanema juures kasvamine ei õpetanud enesearmastust, sest nartsissist ei armasta ennast vaid kogeb ülepaisutatud eneseimetlust, et mitte kogeda taustal olevat sügavat puudulikkust.

Ja see iseenda jaoks teadvustamata puudulikkuse kogemus pani selle inimese välja tooma puuduseid sinus.

Laps õpib väga varakult lihtsa loogika:

kui ma olen laitmatu, on rahu.

kui ma eksin, tuleb pahameel.

Et mitte kaotada kontakti või turvatunnet, hakkab ta ennast ette kritiseerima.

Nii tekib sisemine kriitik – hääl, mis püüab säilitada kontrolli hirmu abil.

Kuidas peatada vale reaktsioon?

Kõik algab sellest, et tunnistad endale: tunne, et midagi on valesti, on päris.

Aga mõtted, mida see tunne su pähe tekitab – sinu, maailma ja teiste defektidest – on need, mida ei tohi kuulata ega uskuda.

Ükski mõte, mis on negatiivsetest tunnetest mõjutatud, ei ole objektiivne.

Mõte on vaid psüühika kaitse, et vältida keeruliste tunnete tundmist, sest mõelda negatiivselt on vähem valulik kui oma negatiivseid tundeid täielikult kogeda.

Aga see, et oma tunnete kogemine on vahel tõeliselt raske, ei tähenda, et sul on midagi viga.

See tähendab ainult seda, et sa oled inimene, kes on pidanud kogema elus hetki, kus tundeid on olnud liiga palju, kuid tuge, et neid kogeda, on olnud liiga vähe.

Väljapääs puudulikkusest – kuidas tekib terviklikkus?

Nelja sammu praktika:

1. Märka

“Minus on käivitunud osa, kes otsib jälle halba.”

2. Tunneta kriitiku mõju oma kehas

Küsi:

• Kas mu rinnak või õlad on kössis?

• Kas kurgus või näos on pinge, kurbus, lootusetus, häbi või süü?

• Kas mu hingamine on pinnapealne?

3. Hinga

Võta teadlikult üks suurem hingetõmme.

Veel üks.

Ja veel üks.

4. Piira ja toeta

Ütle oma kriitilistele mõtetele kindlameelselt: STOP.

Ja suuna kogu tähelepanu kehas olevale ebamugavustundele.

Mitte uue mõttega, vaid pehmusega.

Suuna tähelepanu kehas olevale pingele ja lase sellel vaibuda ilma sekkumata.

Jää selle tunde juurde 30–60 sekundiks.

Õnnestumine ei ole see, et tunne kaob, vaid see, et sa ei hakka seda enam ründama ega parandama.

STOP ei tähenda, et sa ei tohi tunda.

STOP tähendab, et sa ei lahenda ebamugavust uue mõttega, vaid lubad endal kogeda seda, mis on taustal nagunii juba kohal.

See ei ole tehnika, mis lahendab kriitiku. See on algus, mis peatab vale suuna.

Eesmärk on lõpetada enda juhtimine hirmu ja karistuse kaudu. 

Anda iseendale sellist tuge, mida sa annaksid oma lapsele, kes on hakanud uskuma, et vanemate pahameeles on süüdi tema.

Siit kohast edasi on tähtis iseendas oleva hooliva, sooja ja armastava tunde järjepidev võimendamine. 

Väsimatult uuesti ja uuesti. 

Terviklikkuse tunne – väärtus lihtsalt olemisest

Tunne, et sul on midagi viga, võib jääda sinu kogemust saatma veel väga pikaks ajaks. 

Enesekriitiliusest vabanemine on kogu isiksusearengu teekonna kõige keerulisem ja raskem osa. See nõuab tohutut enesedistsipliini ja töötahet. 

Oluline on, et sa teaks, et see muster ei ole saatus, vaid mehhanism, mida saab läbi töökuse lahti kodeerida. 

Aja möödudes õpid sa peatama oma kriitilised mõtted enne, kui need saavad muutuda totaalseks enese materdamiseks ja tooma fookuse hoopis taustal olevale hirmule, abitusele ja ebakindlusele, mis neid mõtteid üldse tekitavad.

Siin tulevad appi erinevad teadveloleku praktikad ja sügavam enesevaatlus. 

Selle tulemus ei ole ainult parem enesetunne.

Selle tulemus on ka parem juhtimine: sa delegeerid selgemalt, annad tagasisidet ilma häbistamata, teed otsuseid ilma ärevust lahendamata ja sa ei mikromanageeri inimesi selleks, et endal oleks turvalisem.

See on võimalus olla oluliselt empaatilisema ka kõikide teistega, kes on iseenda vastu ebaõiglaselt karmid. 

Märk, et oled teekonnal edasi jõudnud, on see, et avastad üha sagedamini, kuidas kriitiline hääl on vahetunud sõbraliku mentori vastu. 

Sa seisad sirgemalt, tunned end enesekindlalt, võimekana, armastusväärsena ja lihtsalt piisavalt heana sellisena nagu sa oled. 

Sa saad aru, et sul ei ole vaja olnud mitte kunagi midagi kellelgi tõestada. Sinu väärtus ei sõltu sellest, kas sa oled ühiskonna mõttes edukas, intelligentne, hooliv või ilus. Väline hinnang ei defineeri sinu sisemist kogemust.

Sinu olemasolu on juba iseenesest piisav ja tähendusrikas.