On üks seisund, milles elab väga suur hulk inimesi, kes näivad välja edukad, tegusad ja ratsionaalsed.

Mentorina näen seda mustrit kordumas mitte ainult juhtide ja ettevõtjate juures, vaid kõikide inimeste puhul, kes objektiivselt kõrvalt vaadates võiksid juba tegutseda.

Selle mustri nimi on ootamine.

Kui inimene ütleb, et ta “ei ole veel valmis”, siis väga tihti ei räägi ta faktidest.

Ta räägib ootamisest.
Ootamisest, et tunne oleks parem.
Ootamisest, et kahtlus kaoks.
Ootamisest, et keegi või miski annaks loa tegutseda.

Kõik need kõlavad mõistlikult. Ükski neist ei vii edasi.

Ootamine ise ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui inimene ei saa enam aru, et ta ootab – ja ootamisest saab elustiil.

„Kas sulle ei tundu, et kõik justkui ootavad midagi?“ küsis mu sõber telefonis. “Elu oleks nagu mingi ootesaal, kus kõik istuvad pilet näpus ja ootavad, et nende number ekraanile ilmuks.”

Ootamine kui elustiil

Me ootame pidevalt midagi. Kes ootab, et krüptoturud tõuseksid, kes ootab sõja lõppu. Kes loeb päevi puhkuseni, kes loeb aastaid, kuni lapsed on suuremad. Mõni ootab, et midagi muutuks, mõni ootab, et kõik jääks täpselt nii, nagu on.

Just nagu Kafka ütles, et kogu elu on üks pikk järjekord – me ei tea täpselt, milleks, kuid seisame kannatlikult, uskudes, et kuskil eespool on vastused, mille nimel tasub oodata.

Kui palju inimesi istub töökohtadel, mis neile ei meeldi, sest nad ootavad paremat võimalust? 

Kui palju ettevõtjaid hoiab kinni ideest, et peab olema rohkem kapitali, rohkem teadmisi, rohkem julgust, enne kui nad tegutsevad? 

Kui palju inimesi viivitab suhte lõpetamise või armastuse väljendamisega, sest nad ootavad kinnitust, et nende otsus on õige?

Ütlen kohe ära, et minu lahendus ei ole järjekordne “just do it” tüüpi eneseabi õpetus, mis teeb ootamise valeks ja tegutsemise õigeks.

See, millest mina siin räägin, on enese sügavama mõistmise protsess, kus me hakkame märkama, millal ja kuidas ootamine meie elus ilmneb, millest see koosneb ja mida see tegelikult varjab.

Seega ei ole küsimus selles, kas oodata või mitte, vaid milline on meie suhe ootamise tundega. 

Ootamine kui kaitsemehhanism

Ole endaga aus: kas sinuski on taustal ootamise kogemus? 
Selline peen, peaaegu nähtamatu passiivsus olevikus? 
Või hoopis ootus enda suuremasse aktiivsusse tulevikus?

Ootamise tunne on paljudele meist saanud niivõrd omaseks, et me ei pane seda enam tähelegi – nii nagu me ei märka oma kõrvade olemasolu ega vasakut silmalaugu. 

Väidan, et inimene, kes ootab midagi tulevikus, kardab suure tõenäosusega midagi olevikus.

Kui istud hambaarsti toolis ja tajud hirmu, võib kujutlemine tuleviku hetke, kus see kõik on juba möödunud, pakkuda ajutist leevendust. 

Mäletan, kuidas enne kümnendat eluaastat käisin korduvalt põskkoopa puhastamisel – protseduuril, mis tollaste ravimeetodite juures tähendas ilma tuimestuseta umbes seitsme sentimeetri pikkuse ora torkamist läbi ninasõõrme otse põskkoopasse. 

Vanaema, kes mind neil vereplekkidest tulvil õudusseanssidel toetas, rääkis mulle alati, kuidas pärast läheme McDonald’sisse ja ma saan valida ükskõik mida tahan.

Ja nii, istudes arstitoolil, terroris ja abituna, eraldus osa minu teadvusest julmusest tulvil hetkest olevikus ja kolis mõttelisse McDonalds’i hetke tulevikus, kus on parem.

See tähendab, et ootamine ei ole lihtsalt passiivsus, vaid viis nihutada tähelepanu eemale hetkest, mida närvisüsteem ei suuda välja kanda.

Ootamine kui pinge

Kui harjume ootama, harjume ka vältima. 
Ja kui me harjume vältima, muutub ootamine nähtamatuks mustriks, mida me ei oska enam märgata.

See vältimine ei ole neutraalne.
See tekitab kehas ja teadvuses püsiva pinge.

Me ootame põhimõtteliselt, et miski saaks läbi sama palju kui et miski algaks. 
Lõppeks üks, et algaks teine. 

Ehk igal juhul midagi muud, kui see, mis on. 

Sest kui see, mis on, oleks okei, siis me ei ootaks midagi muud.

• Kui kurbus oleks okei, siis me ei ootaks rõõmu.
• Kui igavus oleks huvitav, siis me ei ootaks põnevust.
• Kui hirm oleks teretulnud, siis me ei vajaks lootust.

Ootamine on märk iseendas olevast konfliktist. Tahan midagi, ei taha midagi. Mingi tunne vajab endas eemale tõukamist ja millegi järgi toimub püüdlemine.

Ootamine on nagu keha, mis on pidevas valmisolekus põgenemiseks või tegutsemiseks, kuid samal ajal seisab paigal.

Me ootame sageli, et valu ja keerukus ära läheksid.

See on tavaline, sest nii tehakse, aga see ei ole alati kasulik. 
Keerukus on. Oodata, et see lahkuks, on kannatamine.
Nüüd sul on valu ja ka ootus, et valu ei oleks. Ehk topelt valu.

Ootamine on sellisel juhul valu eitamine. 

See on konflikt reaalsusega – soov, et hetk oleks midagi muud, kui ta on.

Millal ootamine on tarkus?

Mõnikord on ootamine ka tarkus.

Lapsepõlves oli see minu viis end kaitsta. Kui reaalsus oli liiga valus, siis ootamine oli viis luua distants – viis anda oma närvisüsteemile puhver, mis hoidis seda ülekoormuse eest.

See ei olnud pelgalt kannatlikkus, vaid ellujäämisstrateegia.

Kui vaatan sellesse kogemuslikult sisse, siis näen, et suur osa minu enda ootamise tundest pärineb ajast, kui minu närvisüsteem oli pidevalt ülekoormatud ühe lähedase inimese kurjuse tõttu.

Kriitika, halvustamine, mõnitamine, ähvardused – ja vahel ka vägivald.

See poiss, kes ma kunagi olin, ei oodanud lihtsalt paremat homset – ta ootas pääsemist, sest ta oli õppinud, et kui ootad piisavalt kaua, siis kevadine päike tuleb ja koos sellega linnud, rohi ja kergem olemine. 

Ootad sünnipäeva ja ühel hetkel see saabubki. Ootad jõule – ja kui oled piisavalt kannatlik, tulevad piparkoogid, kelgutamine ja vabad päevad koolist. 

Ootamisest sai tuimesti.

See, mis lapsena oli vajalik, ei pruugi aga sind täiskasvanuna enam teenida.

Mis juhtub, kui sa ei oota enam, et tunne või olukord kaoks, vaid lubad sel lihtsalt olla?
Küsi endalt: mida ma praegu ei taha kogeda, et ma tahan midagi muud?

Mis iganes vastuse sa leiad – võib-olla sa ei taha oma praegust abikaasat, tööd, keha, majanduslikku olukorda, ilma, interjööri, keskkonda või teatud inimesi enda ümber – mine võimalusel samm sügavamale. 

Küsi, mida need asjad sind tegelikult tundma panevad?

Kui su praegune majanduslik seisukord valmistab sulle ebamugavust ja sa ootad väga, et asjad paraneksid, siis mida sa tegelikult tunned? 

Tõenäoliselt hirmu, muret või kahtlust. Ja et neid tundeid mitte kogeda, lood sa endale lootuse ja ootuse paremast tulevikust.

Ja siin tekibki lõks.

Kuna inimene ei suuda püsivalt elada lootuses ja ootuses, siis varem või hiljem vajub ta tagasi muretsemisse ja kahtlusesse.

Aga mis juhtub, kui lõpetad ootamise ja lootuse kasutamise selleks, et oma hirmu maskeerida?

Kui viid oma fookuse otse hirmu ja kahtluse tundele, kui koged neid sihipäraselt lõpuni ja lased neil lahtuda, vabaneb tohutult energiat.

Ja just siin toimub murrang – sa ei tee enam otsuseid sellepärast, et vältida hirmu või joosta lootuse poole, vaid sellepärast, et näed selgelt, mida on tõesti vaja teha.

Kui ootad, et oleksid julgem, siis ära oota – koge kohe kõike, mida sa kardad. Sel hetkel, kui sa lased hirmul olla ja ei põgene, oledki juba julge.

Kui ootad, et oleksid töökam, siis astu sisse sellesse tundesse, mis paneb sind tegutsemist vältima. Avastad, et iseenda varjudega silmitsi seismine nõuab töökust, mida sa arvasid endal mitte olevat.

Kui ootad, et keegi sind armastaks, siis koge kohe hirmu, et jääd igavesti armastuseta. Koge, kui väga sa seda vajad, ja avastad, et selliseid tundeid saab turvaliselt kogeda ainult siis, kui sa suudad selle kõige keskel iseennast armastada.

Kui ootad, et oleksid sportlikum, siis koge kõike, mis takistab sind kohe praegu liikuda. Viibimine oma sisemiste takistustega nõuab vastupidavust nagu maratonijooks – ja kui sa suudad selle pingutuse vastu võtta, oledki juba sportlasele omase meelekindlusega.

Ootamine kui valvsus

Minu parimatel hetkedel ei ole ootamine lihtsalt ootamine – see on valvsus. 

Paljud inimesed, kes selle teemaga pisut sügavamalt tegeleda viitsivad, õpivad, et ootamise teine külg on ajastuse tunnetus. Mitte kõiki samme ei ole mõistlik teha kohe. 

Mõnikord on parim tegutsemine mitte tegutsemine. 

Ootamine saab muutuda oskuseks – võimeks koguda infot, jälgida, süstematiseerida ja tegutseda alles siis, kui ajastus on täpne. See on erinevus juhusliku ootamise ja teadliku ootamise vahel.

Juhuslik ootamine on passiivne – see on vältimine, hirmust sündinud ootamine. See hoiab meid liikumatuna.

Teadlik ootamine on lubamine – see on ajastuse tunnetamine, sügav kontakt iseenda ja elu loomuliku rütmiga. See loob selguse.

Sama põhimõte kehtib ka spordis. Võtame näiteks Muhammad Ali legendaarse lahingu George Foremaniga.

See oli lahing, mida enamik pidas ette otsustatud mänguks. George Foreman oli noorem, tugevam ja oma ajastu kõige hirmuäratavam poksija. Tema löögid olid hävitavad, vastased kukkusid ringi põrandale rekordilise kiirusega. Kui ta astus Aliga ringi, ootas kogu maailm, et Ali langeb kiiresti.

Aga Ali teadis midagi, mida Foreman ei teadnud: kannatlikkus võib olla võimsam kui jõud. Ali ei rünnanud. Ta ei püüdnud Foremaniga otse vastanduda. Selle asemel toetus ta köitele (rope-a-dope taktika), lasi Foremanil väsimatult rünnata, võttes vastu meeletu hulga lööke. 

Jäi mulje, nagu Ali oleks lõksus – aga tegelikult oli ta ootamas. Ta ei oodanud võitu, vaid hetke, mil võit muutus vältimatuks.
Seitsmendas raundis hakkas Foreman väsima. Tema löögid ei olnud enam sama jõulised. Kaheksandas raundis nägi Ali võimalust – ta astus ette, lõi Foremani kiirete ja täpsete löökidega ning kukutas ta põrandale. 

Ali võitis ühe ajaloo kõige legendaarsema matši. 
Ta ei võitnud, sest oli tugevam. Ta võitis, sest ta ei kiirustanud. Ta võitis, sest ta ootas õiget hetke.

Õppides teadlikult ootama, ei tee sa enam tuhat liigutust, et jõuda sihtpunkti. Sa ootad hetke ja liigud üheainsa sammuga edasi tuhat.

See sama loogika kordub eri ajastutel ja kultuurides.

Mõttesse ilmuvad väepealikud ja valitsejad erinevatest ajastutest – viikingite kuningad nagu Ragnar Lothbrok ja samurai shogunid nagu Tokugawa Leyasu.

Enne suurte otsuste tegemist kujutatakse filme ja seriaale vaadates neid tegelasi justkui omaette eraldatuna – nagu nad ootaksid. 
Aga see on vaid pealispind. Tegelikkuses nad ei oodanud passiivselt, vaid tegid endasse sisemiselt ruumi.

Ragnar ja Tokugawa vabastasid end hirmust, lootusest, mõtetest ja plaanidest. 
Nad ei rippunud kinni vastuse ootamises, vaid märkasid enda sees, kui ootamine neisse tekkis, ja puhastasid end ka sellest.

Sest ootamine on usaldamatuse väljendus: kartus, et ilma kontrollita ei juhtu midagi.

Kui ma tean kindlalt, et ettekandja tuleb mu lauda, siis ma ei oota. Ma lihtsalt olen. Ootus tekib ainult siis, kui ma kardan, et mind ei märgata.

Sel põhjusel harjutasid valitsejad ja väejuhid, kuidas luua endasse vaikust. See võis kesta tunde või päevi ja paistis väljastpoolt vaadatuna passiivsusena, aga tegelikult nad lõid tingimusi vastuse saabumiseks.

Ootamise kung-fu ehk samuraide salajane kannatlikkuse tehnika

Ootamisest vabanemine ei ole lihtsalt otsus – see on sisemine teekond. 
Kõik algab hetkest, mil märkad endas ootamise tunnet. 

Kui sa lõpetad selle ignoreerimise või maha surumise ja suunad sellele hoopis uudishimuliku ja heasoovliku tähelepanu, siis oled astunud esimese sammu.

Seejärel tuleb täielikult aktsepteerida teadmatust. Kogeda pinget, kahtlust ja hirmu, mis tekib, kui sa ei tea, mis on järgmine samm (ja kardad, et sa ei saagi seda kunagi teadma).

Pärast seda tuleb kogeda oma kontrollivajadust. Seda tungi sundida elu juhtuma enne, kui tegelikult on selge, mis on edasiliikumiseks vajalik.
Järgmisena tuleb kogeda kontrolli puudumist. Ja koos sellega ka abitust, häbi ja süütunnet – kõike, mis tekib, kui sa enam ei juhi protsessi.
Lõpuks tuleb kogeda lootust ja lootusetust. Läbida need tunded, kuni kõik vastupanud hajuvad ja tekib vaikus, millel ei ole eelistusi.

See on hetk, kus ootamine lakkab olemast pinge. Kui kõik, mis on, on täielikult vastuvõetud, pole enam midagi oodata. Tekib rahu – ja just selles rahus ilmub teadmine, milline on järgmine samm.

Osad ütlevad, et see on Tao.
Teised, et see on Elu tee.
Kolmandad, et see on Tõe tahe.

Luba unistusel surra

Üks oluline viis tulla ootusest rahusse, on vastu võtta võimalus, et see, mida sa ootad, ei pruugi kunagi juhtuda. Aktsepteerida kaotust kohe ja totaalselt.

Ootus on märk kahtlusest, et midagi ei juhtu. Seega kindel viis ootusest vabanemiseks on võtta endalt ära lootus, et asi üldse juhtub. 

Kogeda läbi kaotuse hirm sellisel määral, et oodatavalt asjalt kaoks ära tähtsus.
Lasta unistusel surra enne, kui see täitub.

See on ülioluline, sest see vabastab unistuse kohustusest täituda ja võtab ära pinge ning hirmu, et see ei täitugi. Kui midagi nagunii ei juhtu, miks seda siis tahta? Või miks karta, et see ei juhtu?

Kui elad nii, siis asjad võivad sinuga juhtuda, aga nad ei pea juhtuma. Kui sul ei ole vahet, mis saab, oled sa vaba.

Aga mida teha tundega, et ma ju nii väga tahan, et miski juhtuks? 
Siis koge ka see tunne lõpuni:
Alistu täielikult tahtmisele. 
Taha totaalselt. 
Vaja meeleheitlikult. 
Soovi ja ihka täielikult. 
Kuni pinge taandub.

Nii jõuad kohta, kus õnn ja täidetus ei sõltu enam sellest, kas miski juhtub või mitte. 

Sa oled vastu võtnud ja aktsepteerinud kõik stsenaariumid. Ja nüüd saad sa kujutleda seda, mis sulle pähe tuleb – mitte selleks, et ilma selleta ei saa või et sellega koos oleks parem, vaid sellepärast, et su rõõm tahab leida suuna, milles ennast teostada.

Ma ei väida, et see on lihtne. Kui me lõpetame ootamise tuimestava loori kasutamise, siis me jääme silmitsi reaalsusega. Ja see ei pruugi olla meeldiv.

Aga see on ainus koht, kus toimub tegelik muutus. Just sel põhjusel tahan veel kord rõhutada, et kogu selle protsessi juures on kaks võrdselt olulist komponenti:

1) Ootamise tunde märkamine

2) Ootamise tundele armastava tähelepanu suunamine

Ei piisa ainult teadlikkusest, sest sellesse võib kergesti libiseda kriitika – mõte, et ootamine on viga või sina ise oled ebapiisav.

Aga ootamise tunne pole vaenlane. Mõtle sellele nagu väikesele lapsele, kes kardab. Selle asemel et teda hukka mõista, suuna talle seda, mida ta kõige rohkem vajab – armastust.

Märka, et ootad. Ja siis too selle kõrvale armastuse kogemus.
Nii rahustad hirmu, mis tekitas üldse ootamise vajaduse, ning jõuad rahusse, milles saad teha seda, mida päriselt vaja.

Lõppjäreldus: ootamise kingitus ja vabanemine

Parimad juhid ja väepealikud, olgu nad sõjatandril, ettevõtte juhtimises või iseenda sisemaailmas, ei rabele paaniliselt otsuseid tehes. Nad loovad endas ruumi, et õiged vastused saaksid ilmuda. Nad ei oota hirmuga, vaid lasevad teadmatusel olla, kuni see muutub selguseks.

Lõpetuseks tahan iseendale öelda: Ootamine on olnud minu kaaslane. See on olnud mu kilp, mu tuimesti, mu lootus ja minu hirm. 

See on hoidnud mind valude eest ja lükanud elu pidevalt homsesse. See on lubanud mul uskuda, et kusagil ees ootab täiuslik hetk, kus kõik on paigas ja midagi ei valuta.

Aga elu ei oota. Elu juhtub siin ja praegu, koos kõigi oma teadmata vastustega, segaduse, kahtluse ja iluga.

Ma ei pea enam ootama, et tunda end terviklikuna. Ma ei pea enam ootama, et julgeda, liikuda, teha, armastada, kaotada ja leida.

Ootamine, aitäh sulle. Aitäh, et oled olnud minu jaoks. Aitäh, et oled mind hoidnud, kaitsnud ja toetanud. Aga nüüd on sul aeg puhata. Ma olen siin ja ma ei oota sult mitte midagi.