Miks järjepidevus võib sind elus valesse kohta viia?

Meile õpetatakse varakult, et järjepidevus on edu alus.

Ära anna alla.

Lõpeta alustatu.

Jää endale kindlaks.

Ja paljudes olukordades on see kasulik.

Järjepidevus aitab ehitada ettevõtteid, omandada oskusi, taastada tervist ja luua suhteid. Ilma järjepidevuseta ei sünni meisterlikkust, usaldust ega suuri tulemusi.

Pikaajalised suhted, tugevad ettevõtted ja erakordne kompetents vajavad kõik võimet jääda püsima ka siis, kui emotsioonid muutuvad.

Kuid järjepidevusel on üks selge varjupool.

Liiga tihti jätkavad inimesed edasi liikumist ainult sellepärast, et nad kunagi alustasid midagi ja mitte sellepärast, et suund oleks endiselt õige või muutunud keskkonnas relevantne. 

Steve Jobsil oli komme öelda “ei” sajale asjale, et öelda “jah” sellele, mis oli päriselt oluline.

Jeff Bezos eristas Amazonis kahte tüüpi otsuseid: neid, mida saab tagasi pöörata, ja neid, mille puhul tuleb enne tegutsemist aeglustada ning sügavamalt järele mõelda.

Mõlemad mõistsid midagi olulist.

Vahel seisneb tarkus julguses peatuda, oma senised otsused uuesti läbi vaadata ja vajadusel suunda muuta — isegi siis, kui oled juba peaaegu finišijoonel.

Tõe julgus

Üks kõige kujundlikumaid näiteid sellest pärineb Gandhilt.

Sajad tuhanded inimesed olid üle India kokku kogunenud, et osaleda suurel demonstratsioonil. 

Rahvahulgad olid jätnud pooleli oma töö, rännanud kohale pikkade distantside tagant ja ootasid põnevusega demonstratsiooni algust. Kuid vahetult enne meeleavaldust teatas Gandhi, et kogu üritus jääb ära.

Jahmunud rahvamassid vajasid selgitust. Gandhi vastus oli sügavalt tähenduslik:

“Minu esmaseks eesmärgiks ei ole olla järjepidev, vaid elada enda tõe järgi.  Ja kui minu tõde muutub, võib kannatada minu järjepidevus.”

Mis tunde need Gandhi sõnad sinus tekitavad?

Selle otsuse hind oli väga reaalne.

Gandhi riskis rahva usalduse, liikumise hoo ja oma isikliku autoriteediga.

Ja ometis näitas ajalugu, et just see sisemine järjepidevus tegi temast liidri, kelle sõnu kuulasid miljonid ka siis, kui tal polnud relvi ega võimu.

See ei olnud erandlik julgus, vaid selge muster: otsus jääda truuks tõele ka siis, kui surve nõuab järjepidevust.

Just selles pingeväljas elame ka meie täna.

Elame ühiskonnas, mis väärtustab kõrgelt järjepidevat produktiivsust ja kokkuleppeid, kuid ei räägi peaaegu midagi inimese vajadusest olla kontaktis oma muutuva tõega. 

Kui palju kordi ma olen oma elus kuulnud kedagi ütlemas:

• “Otsusta juba ära.”

• “Kui oled midagi alustanud, siis tuleb see asi ka lõpuni teha.”

• “Kui oleme valinud koos olla, siis me ei saa teha lihtsalt otsust minna lahku.”

• “Mulle ei meeldi eriala, mida ma õpin, kuid kuna ma ei ole loobuja, siis ma pean kooli lõpetama.”

Aga mis siis kui vajadus olla järjepidev ja tõde lähevad omavahel vastuollu?

Kui tihti hoiad kinni otsustest või ideedest, mis ei vasta enam sinu tõele, lihtsalt selleks, et näida stabiilse ja usaldusväärsena?

Gandhi õpetus tuletab meelde, et tõeline julgus on oskus olla aus ennekõike iseendaga. 

Tunded ja tõde

Enamik eksitusi ei sünni halbadest kavatsustest, vaid sellest, et me ajame tunde segamini tõega.

Kui tunneme tugevat emotsionaalset laengut, siis on meie mõtlemine täpselt seda värvi, mis on meie taustal olevad tunded.

Tõde aga ei ole tunne.

Tunnete taustal asjad ja mõtted ainult tunduvad tõesed. 

Tugev emotsionaalne laeng on sageli indikatsioon, et riskihinnang on moonutatud.

Aga kui palju oleme endale hirmununa kujutanud ette asju, mis kunagi ei täitunud? 

Või kui palju oleme näiteks armueufoorias kujutanud ette tulevikustsenaariumeid, mis samuti kunagi ei täitunud?

• Mõtlesin, et ilma kõrghariduseta ei saa elus midagi saavutada. Täna tsiteeritakse minu raamatut enamikes Eesti kõrgkoolides.
  
• Olin kindel, et elan oma keskkooliaegse armastusega elu lõpuni koos – täna oleme juba kakskümmend aastat lahus.
  
• Kujutasin, et mu esimesed ärid teevad mind miljonäriks – tegelikult lõid need hoopis võlad ja pankroti.

Tunded, mis lõid minu pähe tõesena näivaid pilte, ei osutunud tõeks. 

Ka täna tunnen ma aeg-ajalt väga tugevat sisemist veendumust, et “ma pean kohe midagi otsustama”.

Ja iga kord, kui ma sellele tundele järele annan, selgub hiljem, et see ei olnud tõde, vaid surve.

Ehk tõde, mis on emotsionaalne, on tegelikult tõde mängiv vale.

Ja siis on… Tõde.

Tõde, mis jääb alles, kui kõik ekstreemsused on läbi kogetud.

See on hetk, kus inimest ei mõjuta enam hirm ega iha, soov midagi saada või hirm millestki ilma jääda.

See on tõde, kus inimene teab, mida tuleb teha, kuid ta ei pruugi teada, mis täpselt saama hakkab. 

On vaid suund.

Minu kogemuses on märk, et oled tõe juures: otsus ei vähenda hirmu, aga ta algab rahust.

See on astumine välja kõikidest mõtetest, tunnetest ja lugudest ning ankurdumine millessegi, mis on enne muutuvaid mõtteid ja tundeid. 

See on tõde, mille autoriks on vaikus ja mille sponsoriks rahu. 

Mitte vaikus kui apaatia või rahu kui tuimus, vaid vaikus, mis ei vaja midagi ja rahu, mis on täidetud elususega.

See koht, kus kaob igasugune vajadus endale või teistele midagi tõestada.

Siin ei ole loogikat. Loogika lisandub hiljem. Siin on lihtsalt “ei” või “ja.” 

See on tõde, mis on tunnetest informeeritud, kuid mitte nende poolt moonutatud.

Sellest kohast tulevad otsused, mis võivad olla ajutiselt valusad, kuid mida me tagantjärele kunagi ei muudaks. Siin on selge teadmine, et teisiti ei saa.

See ei olnud Gandhi puhul juhuslik seisund, vaid teadlikult treenitud võime.

Tõe praktiseerimine Gandhi kombel

Selle jutu kangelane Gandhi, et mitte kaotada kontakti oma sisemise tõega, praktiseeris tõega ühendumist vähemalt kuuel erineval viisil.

1. Sisekaemus ja vaikus:

Gandhi pühendas igal nädalal terve päeva vaikusele, mille jooksul ta ei rääkinud kellegagi ega vastanud kirjadele. Ta kasutas seda aega rahu leidmiseks ja oma tõe sügavamaks mõistmiseks. 

2. Palve:

Gandhi praktiseeris igapäevaseid palveid, mille eesmärk oli keskenduda oma sisemisele rahule ja tõele. Palve oli tema jaoks vahend emotsioonide rahustamiseks ja vaimse selguse saavutamiseks.

3. Ahimsa ja Satyagraha:

Gandhi filosoofia “ahimsa” (vägivallatus) ja “satyagraha” (tõeotsing) olid tihedalt seotud tema sügava vaimse tööga. Ta püüdis alati leida tõde mitte ainult loogilise arutluse, vaid ka vaimse rahu ja intuitsiooni abil.

4. Vaimutundlikkust arendavad tekstid:

Ta luges regulaarselt Bhagavad-Gitat, piiblit ja koraani, ammutades neist tarkust ja juhiseid tõega ühendumiseks elus.

5. Brahmacharya – vaimne karskus:

Brahmacharya on sanskriti termin, mis tähendab laiemalt “elu jumaliku tõe otsimisel”. Gandhi jaoks tähendas see distsipliini, mille eesmärk oli kontrollida füüsilisi, emotsionaalseid ja mentaalseid impulsse, et suuta säilitada selget perspektiivi ja tõetunnetust.

6. Ühendus loodusega:

Iga päev pühendas Gandhi aega jalutuskäikudele, et taastada tasakaal ja vaimne selgus. Jalutuskäigud ei olnud ainult füüsiline tegevus; need olid ka tema jaoks võimalus mõtiskleda ja olla kontaktis oma sügavama tõega.

“Minu esmaseks eesmärgiks ei ole olla järjepidev, vaid elada enda tõe järgi. Ja kui minu tõde muutub, siis võib kannatada ka minu järjepidevus.”

Kuid mitte järjepidevus oma tõe järgi elamises. 

Selles oli Gandhi alati järjepidev.

Kui ta oleks teinud otsuse muuta kokkulepitud meeleavalduste kulgu läbi emotsioonidega samastumise, olgu nendeks hirm, ärevus, kadedus, auahnus vms, siis ei oleks ta liider, kelle eeskujust juhinduda. 

Vastupidi, ta oleks hoopis hoiatus, keda vältida.

Sisemiste praktikate olulisus

Sina ja mina oleme samuti liidrid, keda teised usaldavad, kuid kes aeg-ajalt kahtlevad iseendas. 

“Jah”, tehtud sügavast tõest, võib muutuda hetkega “ei”-ks. 

Keskkond, inimesed ja kõik muu võib meie ümber hetkega muutuda.

Muutustega, mis ei ole kooskõlas meie senise plaaniga, kaasneb enamasti suur sisemine vastupanu. 

Vastupanu on aga negatiivne emotsioon, mis moonutab võimet ära tunda tõde. 

Enamasti kogen ma muutuste tekkimisel lisaks vastupanule ka paljusid teisi negatiivseid emotsioone nagu hirm, mure, häbi, viha, ärevus, jõuetus, pessimism, trots, süüdistamine, ohvriks olemine jne. 

Tõe kompassi seier lööb kõikuma või ununeb selle olemasolu täielikult. 

“Mis kuradi tõde?! Kus on minu õigus!?”

Müra on korraga liiga palju ja vaikust liiga vähe, et kuulda ja aru saada. Selle asemel, et mõista, mõistan hukka. Selle asemel, et avarduda, tõmbun kaitsesse.

Et sellist lõksu vältida, olen seadnud eesmärgiks treenida end üha kiiremini märkama, mis juhtub muutuste tulemusena minu sisemaailmas, et osata navigeerida läbi müra tagasi vaikusesse. 

Siit tulebki enesejuhtimise praktikate vajadus. 

Ma ei kutsu kedagi ‘tunnetesse sukelduma’. Ma annan sulle tööriistad, mis aitavad juhil ja meeskondadel eristada signaali mürast ja teha paremaid otsuseid.

See ei ole eneseabi ega teraapiajutt. See on otsuste tegemise kvaliteedikontroll, mille eesmärk on vähendada pingest sündivaid vigu.

Sisemise rahu ja selguse leidmise praktikad

Kui peaksin soovitama ainult üht praktikat, millest alustada, oleks see järgmine:

Julia Cameroni raamatus “The Artist’s Way” kirjeldatud tehnika nimega Morning Pages.

See on lihtne, kuid võimas viis, mis aitab korrastada mõtteid ja luua selgust.

Praktika seisneb kolmes käsitsi kirjutatud leheküljas, kuhu paned kirja kõik, mis pähe tuleb –

ilma tsensuuri, ilma analüüsita.

Julia Cameron rõhutab (ja miljonid inimesed maailmas lisaks minule kinnitavad), et see sobib kõigile, eriti neile, kelle otsused mõjutavad teisi inimesi, ressursse ja suundi.

Olen seda kasutanud üle 20 aasta ja see on mind alati toetanud.

Eriti hetkedel, kus ma ei tea kindlalt, mida teha, valida või öelda.

Olukordades, kus ma pole kunagi varem olnud, aga kaalul on palju: äri, suhted, kliendid, tervis, raha.

See praktika aitab mul ikka ja jälle astuda välja mustrist, kus segaduse ajal tekib kiusatus tempot tõsta, kuid valida hoopis aeglustumine.

Mitte teha kümme tegu, vaid üks ja parim.

Peatumise kunst – noore ja kogenud samurai erinevus

Peatumine keset segadust on enemasti raske. 

Soov mure kaelast saada on lihtsalt liialt suur.

Hirm ütleb, et ajal, kui me midagi ei tee, muutub “elu vastasleer” tugevamaks, eduvõimalused kaovad ja me jääme kõigest ilma ning magame oma šansid maha.

Noor samurai tegutseb, sest ta ei tule toime enda sisse koguneva teadmatuse poolt põhjustatud pingega. 

Ta valib neutraliseerida pinge läbi tegude, mis võivad tuua talle kuulsust, kuid millele võib järgneda ka impeeriumi langemine. 

Kogenud samurai praktiseerib teadlikku ootamist, kuni emotsionaalne pinge tema sees neutraliseerub ja tegutseb informeerituna sügavama rahuga segunenud tõetunnetusest.

Juhtimises ja ka elus laiemalt tähendab see sageli, et targem otsus ei sünni kiirustades, vaid pärast seda, kui oleme lubanud pingel vaibuda ja pildil selgineda.

Kuidas see käib?

Samuraide praktika zazen 

Zazen on praktika, mille eesmärk on saavutada sügavam ühendus reaalsusega. Zazen aitab  viia lähemale reaalsuse aktsepteerimisele ja on olnud juba üle kümne aasta minu igapäevane praktika. 

Soovitan seda väga. Siin on zazeniga alustamise juhend:

1. Istu või heida pikali (võid kasutada ka taimerit, esialgu näiteks 20 minutit).

2. Sulge silmad ja too fookus keha tunnetusele ja hingamisele. 

3. Hoides fookust hingamisel, vaatle ja koge kõiki oma ebameeldivaid emotsioone (ja ka meeldivaid) täie teadlikkuse ja uudishimuga.

Oma emotsioone tunned sa kui kehasse takerdunud pingeid, laenguid, valu, avardumist või kokkutõmbumist. Jälgi seda kõike uudishimuga stiilis: “Oi kui huvitav, mis tunne on praegu kogeda kurbust, hirmu jms?” Koge tundeid nagu degusteeriksid sööke või jooke. Uuri neid nagu teadlane.

4. Iga kord, kui avastad, et oled mõtetega samastunud, naerata, hinga ja too fookus taas emotsioonide vaatleja positsioonile. Nii õpid, et mõtted, mida mõtled, on otsene peegeldus emotsioonidest, mida tunned.

5. Kui tunned kärsitust, mis väljendab kui kehas olev pinge ning pähe tekivad mõtted, et see, mida teed, on aja raiskamine ja sa peaksid juba püsti tõusma ja tegema midagi, mis su olukorda päriselt lahendada aitaks; siis teadvusta, et kärsitus on samamoodi emotsioon, mida vaadelda.

Käitu sellega nii nagu kõikide teiste tunnetega. Hinga, too fookus mõtetelt kärsituse tundega kokku käivatele aistingutele kehas.

6. Jätka protsessi kõikide emotsioonide ja mõtetega, mis sinus üles kerkivad. Iga kord, kui kaod mõtetesse, too taas fookus paarile sügavale hingetõmbele ja sealt edasi keha aistingutele, mille kaudu oma emotsioone teadvustad ja koged.

7. Kui tunned vastupanu kogu protsessi osas, siis tea, et vastupanu on samuti emotsioon, mida kogeda. Vastupanu on nagu iga teinegi emotsioon, mis tekitab su pähe jutu, et see, mida sa teed, ei tööta või on mõttetu ja nõme.

Kui avastad end nendelt mõtetelt, siis kehtib täpselt see, mis varem: hinga, et katkestada mõte ja too fookus vastupanu tundega kokku käivatele aistingutele kehas, kuni see asendub mõne muu tundega.

8. Korda protsessi, kuni pinged hakkavad lahustuma ja sinu sees suureneb rahu. Sel hetkel saad eduelamuse, sest avastad, et kehas olevate pingete lahustumisega muutuvad selgemaks ka sinu mõtted. 

9. Kui hirm, segadus ja kahtlus tagasi tulevad, siis tea, et järelikult jäi midagi veel läbi tundmata ning sinu praeguse olukorra taustal esile kerkivad tunded ei ole seotud ainult käesoleva hetkega, vaid on ka minevikus sarnaste olukordade taustal kogemata jäänud tunnete aktiveerumine kehas.

10. Kokkuvõttes ei ole vahet, kas negatiivsed emotsioonid, on seotud olukorraga praegu või pärinevad olukordadest minevikus.

Kuna tunded on siin ja tunded on selleks, et neid tunda, mitte nendest mõelda, siis emotsioone läbi kogedes tekitad endasse rohkem ruumi, avarust ja puhtust.

Nõnda liikudes saab tõde, mis sind elus aitab, tõusta pinnale lähemale. 

Tõeni jõudmise ilu

See artikkel ei sündinud soovist anda vastuseid.

See sündis soovist õpetada eristama selgust mürast.

Samurai kultuuris omandas zazen erilist tähendust, aidates samurail arendada rahulikku ja keskendunud meelt ka kõige pingelisemates olukordades. 

Mida varem õpib inimene selgeks peatumise, aeglustumise ja mitte midagi koheselt tegemise kunsti, seda kiiremini ta elus liigub ja kaugemale jõuab. 

Olen selles täiesti kindel. 

Esiteks me kulutame vähem energiat ja loome endale tulevikku vähem takistusi, mille lahendamine nõuab omakorda aega.

Kui see tekst sind puudutas, siis tõenäoliselt seisad ka sina mõne olulise valiku lävel.

Ja võib-olla ei ole sul vaja rohkem infot, vaid rohkem vaikust, et kuulda oma tõde.

See on töö, mida ma mentori ja koolitajana inimeste, juhtide ja meeskondadega igapäevaselt teen.

Aitan leida selgust.

Et tõe järgi tegutseda, nagu Gandhi seda oluliseks pidas, on vaja tõde tunda. 

Kui inimene õpib aktsepteerima oma valu ja vastumeelsust, jõuab ta tõeni, ja saab vabaks kompulsiivsest vajadusest valu vältimise nimel tegutseda.  

Nõnda saab olla kindel, et tegutsemine toob ellu juurde harmooniat, sest see kasvab välja harmooniast. 

Määrdunud esiklaasiga saab sõita ja isegi väga kiiresti, kuid puhta klaasiga on vaade selgem, teekond ilusam ja sihtpunkti tervena kohale jõudmine oluliselt kindlam.