Liiga palju. Liiga kiiresti. Liiga vara.

Olen kohanud oma elus väga palju rahulolematust.

Eelkõige endas.

Ja ka teistes.

Suur osa inimestest elab pideva, taustal oleva rahulolematuse tundega. 

Nad torisevad ja on justkui pahurad, sest tundub nagu mingi asi nende elus ei vasta ootustele.

Vahel on see ilm.
Vahel raha.
Vahel suhe või tervis.

See ei ole viha.
See ei ole ka kurbus.

See on vaikne rahulolematus, mis justkui kunagi ei lahku.

Sa saad hakkama. Sa toimid. Sa elad oma elu.

Ja ometi on kuskil sees tunne, et midagi on kogu aeg natuke valesti.

Kui rahulolematus hakkab mõjutama otsuseid

Kuid mis siis, kui rahulolematus on tegelikult midagi enamat? 

Allasurutud pahameel ei ole abstraktne sisemine seisund.

Krooniline rahulolematus vähendab stressitaluvust ning suurendab reaktiivsust pingelistes olukordades.

Väljendamata emotsioonid ei kao ka meeskonnast kuhugi, vaid hakkavad toimima passiivse vastupanu ja varjatud konfliktide allikana.

Näen oma koolitustel selgelt, et kui neid mustreid ei teadvustata, ei kao need niisama ära.

Need liiguvad lihtsalt juhtide seljataga toimuvatesse vestlustesse, kus nad hakkavad mõjutama kultuuri, koostööd ja tulemusi.

Mis siis, kui rahulolematus on hoopis kehasse talletunud emotsioon, mida pole kunagi lõpuni kogetud? 

See küsimus on mind pikalt kummitanud. Vastus ei tulnud raamatutest ega teooriatest, vaid hoopis selle aasta jõuludel minu nelja-aastaselt sugulaselt. 

Liiga palju korraga ehk kuidas see muster kujuneb

Väike Anna oli jõuluvana tulekust ja potentsiaalsest kingituste rahest tohutult elevil. 

Esimene kingitus oligi kohe Annale. 

Annale, nagu paljudele lastele tema vanuses, meeldib olla tähelepanu keskpunktis, ja seda jõulud ideaalselt võimaldavad: paki lunastamiseks tuleb laulda või tantsida, mida Anna suurima rõõmuga ka tegi.

“Tiliseb, tiliseb aisakell…” Kõik ümberringi vaatavad teda imetlusega, plaksutavad, jõuluvana on rahul, kingitusel on särav pakend. Kõik kulgeb täiuslikult.

Anna võtab kingituse ja asub seda ülima entusiasmiga avama.

Ta tahab, et kõik tema ümber peatuksid ja elaksid seda erilist hetke läbi tema tempos. 

Kuid jõuluvana jätkab ja võtab kotist välja uue paki.

“Papa Toomas.”

Kuna Anna jaoks on ülimalt oluline anda ise iga pakk luuletuse või laulu vastu järgmisele inimesele edasi, siis peab ta oma enda kingipaki avamise pooleli jätma.

Vanaisa loeb rõõmsalt luuletuse, Anna annab vanaisale tema paki ja jookseb oma pooleldi avatud kingituse juurde tagasi. 

Kuid jõuluvana võtab kotist välja juba järgmise kingituse, mis on samuti Annale.

Märkan, kuidas väike Anna hakkab pisut üle kuumenema: 

ta hüppab küll vaimustusega püsti, kuid temas on konflikt. 

Esimese paki avamine on veel pooleli (ja tarbib taustal olevat mälumahtu), sellele lisandub uue paki saamise elevus, kuid seda saadab ka rahutus, sest eelmine pakk on siiski veel avamata. 

Samas on soov saada inimeste jätkuvat tähelepanu, kuid ka vajadus, mida ta ei oska veel väljendada: “Oodake pisut, ma vajan rohkem aega.”

Seda aega aga ei ole, sest jõuluvanale ju “peab” nüüd kohe esinema. 

Anna laulab uuesti “Tiliseb, tiliseb aisakell…”, kuid teeb seda kuidagi ruttakalt, pisut kärsitult. 

Kõik jälle plaksutavad, Anna võtab uue paki ja kiirustab tagasi põrandale, kus ta hakkab seda suure hooga lahti rebima.

Jõuluvana aga võtab kotist juba uue kingituse ja ütleb: “Alar.”

Kuna Annale on ülioluline anda ise igale inimesele tema pakk, siis peab ta taas jätma oma tegevuse pooleli. Pahameel kasvab. 

Kõik toimub korraga.

Liiga kiiresti.

Liiga palju. 

Anna ei saa samaaegselt avada uut pakki, nautida eelmise kingituse sisu, näha teiste etteasteid ja anda mulle mu kingitust.

Nõnda see kõik jätkub järgmised kümme minutit, kuni ühel hetkel on paki lunastamise hetk tema emal Katrinil. 

Katrin hakkab laulma vana regilaulu, kuid Anna tahab, et kõik vaataksid hoopis tema uut Pipi-nukku. 

Kuna inimeste tähelepanu on hoopis tema emal, hakkab Anna kõva häälega ema laulu ajal rääkima, mille tulemusena juhtub miski, mida Anna ei ole ilmselt elus kunagi veel kogenud: osad inimesed ruumis hakkavad tegema pahasel ja kulmu kortsutades: 

“Tsssh, tasa, Anna!”

Annale see üldse ei meeldi. 

Ja kuna ema jätkab laulu ja keegi Anna juttu ei kuula, lööb ta ema justkui muuseas mööda minnes vastu suud. On selge, et ta on solvunud ja tunneb valu, mida ta ei oska teisiti väljendada.

Ilmselt on tõde see, et Anna vajaks väga, et kõik aeglustuks, ja et tema saaks dikteerida, kui kaua kulub aega ühe paki avamisele ja millal võib jõuluvana kotist välja võtta uue. 

Aga ta ei saa seda aega. Ta peab oma olemuse alla suruma, sest ta ei taha kuulda ega tunda manitsevat: “Tsssh, tasa, Anna!”

Aga midagi ei saa alla suruda ilma tagajärgedeta. 

Pahameel, nagu iga teinegi tunne, mida me ei koge lõpuni, talletub kehasse.

Ka Annal. 

Ema lõpetab oma laulu ja õhtu läheb edasi.

Allasurutud tunded kehas

Eestlastele nii omane pahurus ei ole lihtsalt halb iseloomuviga, vaid hoopis on märk sellest, et nad on elus kogenud liiga palju hetki, kus neil on olnud palju tundeid, mille peale on öeldud: 

“Tssh!, tasa!”

Algul ütlesid seda sugulased, siis õpetajad, siis elukaaslased ja enamik ajast teeb seda nende kõigi kumulatiivne hääl inimese enda peas.

Absoluutselt kõikide inimeste elu on pidevalt täis hetki, kus nad peavad oma autentset väljendust alla suruma, sest selleks pole kas sobivat aega või konteksti.

Minu kogemus näitab, et kui ma õhtuti meditatsioonipadjale istun, ei ole pahameele, trotsi ja pettumuse tunded kuhugi kadunud.

Need tõusevad koheselt teadvusesse.

Kõik intensiivselt kogetu, mida ma pole jõudnud selle tekkimise hetkel läbi tunda, ootab vaikselt, kuid nõudvalt oma tähelepanu.

Ma hakkasin oma tundeid teadlikult kogema alles kolmekümnendate eluaastate alguses.

Tagantjärele mõistan, et see ei olnud eneseavastus, vaid selguse taastamine – võime eristada, mis mõjutab minu otsuseid ja mis mitte.

Oma kaheteistkümne aktiivse meditatsiooniaasta jooksul olen silmad kinni istudes kogenud sadu tunde trotsi, rahulolematust ja pahameelt. Enamasti on need ainult tunded, millel ei ole küljes konkreetseid mälestusi. 

Veel mõni aasta tagasi, kui minu sees pulbitsev rahulolematuse laegas tundus lõputu, ei mõistnud ma, kuidas saab ühe inimese sees olla nii palju pahameelt.

Liiga kiiresti, liiga palju

Üheks trauma tekkimise eelduseks on nö kogemus, mille kohta on inglise keeles ütlus: 

“too much, too fast, too soon.”

Jõulud Annaga õpetasid mulle, kui kergesti saab tekkida süütu trauma. Kõikide inimeste elu on täis tuhandeid sarnaseid süütuid hetki, kus me ei saanud oma tunnetega olla autentsed, sest korraga juhtus kõike liiga palju ja liiga kiiresti.

Osadel inimestel kindlasti ekstreemsemas vormis ja rohkem kui teistel, aga selliseid süütuid “jõuluvana hetki” on enamikel täiskasvanutel elu jooksul akumuleerunud palju.

Siit ka osaliselt sinu ja sinu ümber olevate inimeste torin, pahameel, endassetõmbumine, närvilisus, ärritumine, trots ja üleüldine pessimism, mille päästikuks on igapäevaolmega kaasnev stress. 

Rahulolematus kui süsteemne signaal

Probleem on kultuur, kus tempo on liiga kiire, tähelepanu hüplik ja autentsetel tunnetel pole ruumi.

Pahurad eestlased meie ümber on inimesed, kelle eludes on kriitilistel hetkedel olnud liiga palju, mida tunda, ja liiga vähe armastavat toetust, et seda kõike turvaliselt tunda

See, mida me ei saanud omal ajal tunda, leiab alati viisi, kuidas end hiljem meelde tuletada. 

Pahameel ei ole sina

Õnneks on võimalik iseendasse kogunenud pahameelele tähelepanu ja armastust õppida pakkuma ka aastaid pärast originaalsündmuste toimumist.

Oluline õppetund, mis sellel teekonnal aitab, on mõistmine, et sul on pahameel, aga sina ei ole sinu pahameel.

Sa oled inimene, kes kogeb pahameelt, mitte pahane inimene.