Kõige alahinnatum oskus digiajastul: tähelepanu juhtimine

Täidetud kalender. Avatud Slack. Taustal topeltkiirusel podcast. 

Kümned sisendid võitlevad korraga sinu tähelepanu pärast.

Ja kuna suurem osa sellest sisendist tuleb ekraanidest, tundub loogiline süüdistada tehnoloogiat.

Aga probleem ei ole tehnoloogias, vaid hoopis selles, et meie tähelepanu on muutunud nii killustunuks, et me ei oska enam keskenduda sellele, mis on hetkel päriselt oluline, edasiviiv ja taastav.

Usun, et sama tööriist, mis võib tähelepanu killustada, võib õigetes tingimustes aidata selle ka uuesti kokku koondada.

Just siin muutub virtuaalreaalsus minu jaoks põnevaks.

Paradoksi algus

Virtuaalreaalsus tundub üheaegselt hirmutav ja põnev.

Põnev, sest see on midagi uut. Võimalusterohke piirideta maailm, mida on võimalik luua ja avastada viisidel, mis pole olnud kellegi jaoks varasemas ajaloos võimalik. 

Hirmutav, sest paljud igatsevad elu, kus inimesed oleksid rohkem kohal —läheduses, päriselt, mitte ekraani taga.

Virtuaalreaalsusesse kolimine tundub paljudele sammuna veelgi kaugemale kõigest, mis on loomulik, orgaaniline ja ehe.

Tähelepanu probleem, mitte tehnoloogia probleem

Ma väidan, et enamik inimesi elab nagunii juba virtuaalreaalsuses. 

Mitte elus eneses, vaid lõpututes lugudes, mõtetes, fantaasiates, ihades, hirmudes ja kirjeldustes elust enesest.

Me istume koos laua taga, noogutame ja kuulame näiliselt, samal ajal kui meel valmistab juba vastust, järgmise koosoleku mõtet või õhtust poenimekirja. 

Keha on kohal. Tähelepanu mitte.

Kui elad autopiloodil, ilma oma tähelepanu juhtimata, ei ole suurt vahet, kus sa oled ebateadlik – kas bussipeatuses, kontoris või virtuaalreaalsuses. 

Sisuliselt ei muutu mitte midagi.

Mina usun, et just siin võib virtuaalreaalsus teatud tingimustel viia inimese sügavamasse kohalolusse kui keskkond, milles ta igapäevaselt tegutseb.

VR saab olema palju enam kui põgenemine. 

Paljude jaoks saab see olema hoopis ärkamine.

Zen läbi tehnoloogia

Kujuta seda nii – sa ärkad hommikul, paned VR-prillid pähe ja oled hetkega keset udust mägimetsa või Jaapani zen-aeda.

Sa kuuled, kuidas vesi voolab üle kivide. Kuidas linnud laulavad. Kuidas varahommikune valgus puudutab lumiseid puudelatvu.

Kui prillid peast võtad, oled sa paradoksaalsel kombel nagu päris metsast tulles – oluliselt rohkem kohal kõige jaoks, mis sind ees ootab.

Jaapani mõiste shinrin-yoku ehk metsakümblus kirjeldab teadlikku viibimist looduses, mille tervendav mõju on teaduslikult tõestatud.

Tuhanded eestlased elavad endiselt kahjuks hallides magalakorterites, kus ainus roheline on kunstaim aknalaual. 

Kui praegu algab nendes kodudes hommik kiirustamise, rahutuse ja tähelepanuhajumisega, siis VR võib seda täielikult muuta.

Mis juhtuks, kui need inimesed saaksid oma päeva alustada mitte ekraani skrollides, vaid looduses viibimisega – isegi siis, kui päris mets on kaugel või kättesaamatu?

Virtuaalreaalsus võimaldab looduse ilu, aeglust ja esteetilist kohalolu tuua keskkondadesse, kus päris loodus ei ole kättesaadav.

VR kui vaimne peegel, mitte asendus

Fred Jüssi on eestlaste jaoks sümbol – vaikuse, kohalolu ja looduse tajumise meister. 

Ta õpetas, et kõige suurem nauding seisneb oskuses lihtsalt olla ja tajuda maailma ilma vajaduseta midagi muuta või teha.

Fred nimetas seda molutamiseks. 

Mis siis, kui VR aitaks viia inimesed sarnasesse kohalolusse, kuhu Fred jõudis oma metsas? 

Aga ilma, et nad peaksid füüsiliselt metsas viibima?

Ma näen seda iga kord, kui olen mänginud mõnda visuaalselt kauni graafikaga PlayStationi või Xboxi mängu.

Näiteks The Last of Us 2 või Red Dead Redemption 2.

Jään korduvalt keset mängu lihtsalt paigale ja vaatan.

Seisan oma karakteriga virtuaalses looduses ja kogen. 

Jälgin pilvede liikumist taevas, rohu sära päikese paistel, vee voolamist jões, varjude mängu kaljudel, metsa liikumist silmapiiril.

Iga kord, kui lõpetan mängimise, tundub tavareaalsus oluliselt elusam, huvitavam, mahlasem, kehalisem ja lähemal.

Ilma piirideta muutub iga tööriist müraks

Sellel on aga üks oluline piir.

Kui virtuaalreaalsus muutub uueks stimulatsiooniks, kaob selle väärtus. 

Nagu iga tööriista puhul, määravad piirid kvaliteedi. Ilma ajalise piiranguta ja teadvustatud eesmärgita muutub VR lihtsalt uueks müraks.

Minu jaoks toimib VR ainult siis, kui tal on selged raamid:

– aeg peab olema piiratud, mitte lõputu

– eesmärk on taju aeglustamine, mitte ergutamine

– ja pärast prillide mahavõtmist ei tormata kohe edasi, vaid jäädakse hetkeks päris ruumi, sama tähelepanuga, et lõpetada kogemus teadlikult, mitte uue stimulatsiooniga mõnes teises ekraanis.

Ilma nende piirideta on VR järjekordne põgenemine. Piiridega saab see aga olla väga tõhus praktika.

VR kui uks piiritutesse võimalustesse

Mõned ütlevad, et VR ei asenda tõelist elu. 

Aga kui see annabvõimaluse kogeda rohkem elu, rohkem ilu, rohkem tarkust – siis miks mitte kasutada seda uue arenguastmena?

Miljonid inimesed, kes on piiratud ressurssidega, saavad lõpuks kogeda kohti, arhitektuuri, loodust ja kunsti, mis muidu jääksid kättesaamatuks.

Just seetõttu ei ole VR luksus – see võib olla esimene kord, kui ligipääs ilule ei sõltu rahast ega asukohast.

Neurobioloogid ja ajuteadlased on hinnanud, et enam kui 80% inimeste sensoorsest sisendist on nagunii visuaalne. 

See tähendab, et aju töötleb maailma peamiselt läbi silmade ja kujundite. 

Kui vaatame unenägu, on see enamasti visuaalne kogemus – me ei pane tähele, et puudub lõhn või puudutus, sest aju loob tervikliku tunde ainult nähtu põhjal. 

Samamoodi vaatame filme ja seriaale, ilma et tunneksime puudust otsesest füüsilisest kontaktist. 

Virtuaalreaalsus ei peta aju. Ta kasutab samu mehhanisme, mille kaudu aju loob reaalsuse niikuinii.

Küsimus ei ole selles, kas kogemus on „päris”, vaid millise kvaliteediga on tähelepanu, millega ma seda kogen.

Lõppkokkuvõte: teadlikkus määrab kõik

Digiajastu on paljastanud, kui vähesed meist oskavad oma tähelepanu sihipäraelt juhtida.

Täidetud kalender, avatud Slack ja taustal mängiv topeltkiirusel podcast ei ole probleemid.

Need on test.

See, kas tehnoloogia viib meid iseendast eemale või toob hoopis lähemale oma tõelisele olemusele, sõltub ainult sellest, kuidas me seda kasutame.

Kui tehnoloogia aitab taastada fookust, aeglustada mõtlemist ja parandada otsuste kvaliteeti, siis on see strateegiline tööriist, mitte mugavus.

Tehnoloogia ei otsusta. Teadlikkus otsustab.

Ja teadlikkus on tänapäeva juhtimise kõige alahinnatum konkurentsieelis.

Me võime kasutada VR-i põgenemiseks – järjekordseks viisiks end tuimestada, hajutada tähelepanu ja unustada oma probleemid.

Aga me võime kasutada VR-i ka ärkamiseks – uksena sügavamasse kohalolusse, ilu tajumisse ja eneseteadlikkusesse.

Sest see, kui kohal ja teadlik oled sa praegu, määrab otseselt ära, kui kohal ja teadlik saad sa olema maailmas, mida kujundavad Apple Vision Pro või mõni teine tuleviku tehnoloogia.

Kui virtuaalreaalsus võimaldab miljonitel inimestel kogeda hommikust vaikust uduses metsas või mere ääres, samal ajal kui nad muidu istuksid paneelmaja akna all ja skrolliksid telefoni, siis ei ole see probleem – see on lahendus.

Lahendus, mis võib õpetada meid märkama. 

Märkama loodust. 

Märkama vaikust. 

Märkama kohalolu.

Ja ehk ka märkama iseennast ja teisi enda ümber.