Edu suurim varjukülg: hirm tunda hirmu

Vabadus algab hetkel, mil lõpetad hirmu kartmise ning lubad endal tunda kõike, mis vajab tundmist.

Edu paradoks, mida edukad inimesed ei taha tunnistada

Võib-olla tunned mõnda inimest, kes vaatamata oma edule ja saavutustele kogeb siiski suure osa ajast mingit sorti tühjust ja rahulolematust.

Mõned kõige edukamad inimesed, keda ma tunnen, ei ole õnnetud.

Nad on rahutud.

Ja see ei ole juhus.

Me elame ajas, kus AI, majanduslik ebakindlus ja geopoliitiline pinge hoiavad inimesi pidevas valvelolekus.

Paljud inimesed on täna selgelt ülekoormatud ja töötavad läbipõlemise äärel.

Töötan mentorina 45-aastase IT-ettevõtte juhiga, kes juhib 200 inimest ja töötab tihti 16 tundi päevas.

Ta arvas aastaid, et see on ambitsioon.

Koostöös on ta aru saanud, et see on hoopis põgenemine.

Sest kui ta õhtul koju jõuab ja tekib vaikus, tõuseb temas hirm ja ebamugavus.

Ja see tunne on tihti nii intensiivne, et tal on lihtsam hakata järgmist päeva planeerima kui olla oma pere juures.

Kui sa oled edukas, aga sees on rahutus, siis see artikkel aitab sul näha, mis seda rahutust elus hoiab.

Lõpus on ka kaks lühikest harjutust, mis aitavad taastada selgust hetkedel, mil mõistustahab ebamugavusest üle sõita.

Kiire test: kas sa väldid ebamugavust?

□ Täidad kalendri äärast ääreni, et vältida tühjust ja tegevusetust?

□ Vaatad õhtuti tundide viisi Netflixi/YouTube’i?

□ Tunned süüd, kui sa pole produktiivne?

□ Kardad üksi olemist telefoni/tegevuseta?

□ Oled kogenud ärevust isegi kui elu, mida täna elad, on sinu varasema versiooni unistus?

Kui vastasid JAH vähemalt 2 küsimusele, on see tekst suure tõenäosusega asjakohane ka sinu jaoks.

Oluline on kohe alguses öelda, et nende käitumiste keskmes ei ole laiskus ega ka iseloom, vaid üks sisemine dünaamika, mis on rohkem levinud, kui võiks esialgu arvata.

Topelttunded: tunne ja hirm tunde ees

Eesmärk ei ole emotsioonidega tegelemine emotsioonide pärast.
Eesmärk on selgus, et ebamugavus ei juhiks varjatult sinu valikuid.

Emotsioonid, eriti negatiivsed, tunduvad enamikele inimestele tülikad. 

Kui koosoleku eel tekib ärevus, siis esimene mõte on tihti:
“Mul pole selleks praegu aega, ma pean keskenduma!” 

Vastupanu oma tundeid kogeda on ka minul endal endiselt väga suur. 

Kell on 11. Ma soovin kirjutada seda teksti, mitte tunda pinget oma rinnus ja kurbust oma näos. 

Enamik inimesi ei taha vabatahtlikult kogeda ebamugavust ja seetõttu on oma ebameeldivate tunnete kogemine distsipliin, mida enamik meist pole kunagi õppinud.

Isegi 2 minutit võib tunduda ebamõistlikult pika ajana ning mõistus võib püüda teha kõik, et sa lihtsalt edasi tegutseksid.

Sel põhjusel võib öelda, et meil on justkui topelttunded:

Üks on tunne.

Ja teine on tahtmatus seda tunnet tunda.

Vahel on see aga enam kui tahtmatus. See on lausa hirm.

Ja kui see hirm tõuseb, teeb mõistus seda, mida ta oskab.

Ta hakkab tegutsema, mõtlema, planeerima, lahendama.

Mitte sellepärast, et lahendust oleks vaja, vaid sellepärast, et tundmine on liiga ebamugav.

Kui maailm muutub kiiremini kui meie närvisüsteem, hakkab keha tootma ärevust isegi siis, kui reaalset ohtu ei ole.

Pidev muutus, lakkamatu infotulv ja võrdlus tõstavad paljudel taustamüra nii kõrgeks, et keha tõlgendab seda ohuna isegi siis, kui otsest ohtu ei ole.

Mõnikord näeb see välja nagu Netflix.

Mõnikord nagu Instagram.

Mõnikord nagu ületöötamine.

Ja mõnikord nagu väga edukas elu.

Kui turvatundest enda sees jääb puudu, otsib keha seda sooritusest.

Vältimine päriselus: kuidas see tegelikult välja näeb?

Kujutle korra ettevõtjat, kellel on miljonifirma ja väljastpoolt täiuslik elu. 

Aga iga päev kordub selle inimese elus sama muster:

6:00 – äratus, kohe telefoni juurde (et jumala eest mitte tunda hommikuse vaikuse puudulikkust)

6:15 – Brian Johnsoni eeskujul täistempoga jooksulindile, podcast kõrvus (et mitte olla oma negatiivsete mõtetega)

7:00 – Dušš koos päeva planeerimisega (et mitte tunda keha, mis on pinges)

8:00 – 22:00 – Katkematu tegevus, koosolekud, projektid

22:30 – Klaas veini või kaks (et “lõõgastuda”, tegelikult tuimastada)

See inimene teenib kuus 20 000€ või enamgi, aga ei ole 15+ aastat tundnud rahu.

Ja ta ei julge ka peatuda, sest viimane kord, kui ta keset Pirita metsa jalutuskäigu ajal peatus, tundis ta nii kohutavat hirmu, et pidi poolteist tundi jõe ääres nutma. 

See kogemus oli nii intensiivne ja tundus nii ebamehine ja vale, et ta lubas endale:

“Ei iial enam.”

Aga see “ei iial enam” oma tunnetele tähendab, et ta elab elu, kus pole ruumi tunda ka armastust, lähedust ja tõelisi rõõme.

On vaid sooritusjanu ja põgenemine, mida ta ise kutsub ambitsiooniks.

Hind: mis juhtub, kui ma ei tunne?

Mäletan kui üks tippjuht ütles kunagi lõunasöögil:

“Alar, ma võitsin konkursi, mille nimel ma olin 15 kuud pingutanud. Autasustamise tseremoonial tundsin… mitte midagi. Lihtsalt tühjust.”

See on hind sellele, kui me väldime tegutsemisega oma keerulisi tundeid. 

Lõpuks ei tunne me üldse enam midagi.

Ja mitte ainult. Mõju võib olla palju laiem.

• Füüsiline kulumine: pinge õlgades, migreenihood, seede- ja unehäired. 
• Distantsi kasv lähedastega: partner hakkab rääkima, et ei tunne sinu kohalolu
• Otsustusvõime halvenemine: hirm pärsib su strateegiliselt mõtlemist: teed ohutuid, aga mitte õigeid valikuid
• Nakkav stress: sinu enda poolt läbi töötamata hirm levib edasi su meeskonnale, lastele, klientidele
  

See on ka minu lugu

Ma tean neid mustreid liigagi hästi mitte teooriast, vaid omaenda elust.

Ma hakkasin enesearengu vastu huvi tundma 19-aastaselt ja kuni kahekümnendate eluaastate lõpuni tegin ma endast kõik, et mitte tunda ühtegi halba tunnet. 

Minu ainus fookus oli proovida tunda ennast kogu aeg hästi.

Ma lugesin pidevalt motiveerivaid ja tihti ka esoteerilise sisuga raamatuid, sest nende lugemine tekitas minus pidevalt tunnet, et kõik on hästi ja elu läheb aina paremaks. 

Tunnet nagu ma juba oleksingi kohal oma unistuste elus. 

Selle kõige varjukülg oli aga see, et kohe kui ma raamatute lugemise liiga pikaks ajaks pooleli jätsin, siis muutusin ma uuesti närviliseks.

Ma lugesin küll ka kirjandust, mis rõhutas lihtsalt olemise olulisust ja sisemise vaikuse väärtust, kuid see aitas mind ainult seni kuni ma sain loetud mõtetest teistele rääkida, sest praktiseerida ma neid päriselus ei suutnud.

Minu ülevõimendatud positiivsus ei olnud enamasti teistele probleemiks, vahel võis see olla isegi inspireeriv. 

Kuid oli kindlasti palju ka neid, kes ei tajunud mind ehedana. Kellel oli raske vastu võtta minu komplimente, sest nad said intuitiivselt aru, et minu ilusate sõnade taga ei olnud alati mitte siirus, vaid lihtsalt ülepaisutatud soov hoida head vaibi.

Samuti olin ma iseendale nähtamatult toksiline olukordades, kus ma ei lubanud mitte ainult endal tunda negatiivseid tundeid, vaid ma ei lubanud neid tunda ka teistel. 

Kui keegi rääkis midagi, mis tundus mulle raske, siis minus puudus isegi võime inimest lõpuni kuulata, sest vajadus oma negatiivsete tunnete vältimiseks talle nõu anda ja mõnda raamatut tsiteerida oli lihtsalt liiga suur. 

Päriselt kuulamine oleks tähendanud liiga suurt riski: seda, et ma oleks pidanud tundma kogu ebakindlust, hirmu ja kurbust, mida teine inimene endas kandis ja kuna need tunded olid mulle endale keelatud, sest ma ei osanud nendega too aeg veel mitte midagi teha, siis ei saanud ma lubada neid liiga pikalt ka teistele.

Jah, see positiivsus andis mulle jõudu, et kahekümnendates kogetud pankrotidest välja ronida, elada välismaal, käivitada kolmel korral ettevõte, alustada oma tänaseks juba varsti 16+ aastat kestvat koolituskarjääri, kuid see ei valmistanud mind mitte kuidagi ette depressiooniks ja emotsionaalseteks valudeks, mis hakkasid pead tõstma minu kolmekümnendate eluaastate alguses.

Nuta tugevaks: üks võimalik alguspunkt hirmule hirmu ees

Aga et päriselt mõista, miks negatiivsed tunded võivad muutuda inimese jaoks nii põlastusväärseks ja soovimatuks, peame korraks minema ajas tagasi. Palju kaugemale, kui enamik meist mäletab.

Ma ütlen ühe asja kohe välja. See, mis nüüd järgneb, ei ole diagnoos. 

See on üks võimalik seletus, mis võib mõne inimese puhul väga täpselt märki tabada.
Mõne teise puhul ei pruugi see üldse resoneeruda. 

Tänapäeval pannakse laps kohe pärast sündi ema kehale, sest teadusuuringud on tõestanud, kuivõrd suure tähtsusega on esmane nahk-naha kontakt imiku tervisele ja stressiregulatsioonile.

Kuid see praktika pole alati olnud tavapärane.

Veel kuni üheksakümnendateni, eriti Nõukogude meditsiinipraktikas, oli levinud komme vastsündinu pärast sündi ema juurest eraldada ja asetada ta kas inkubaatorisse või eraldi ruumi.

Selle taga oli uskumus, et nutmine karastab ja „treenib kopse.”

Proovi nüüd päriselt korraks kujutada, milline võis olla inkubaatoris ärkava vastsündinu subjektiivne kogemus, sest nii mõistad võib-olla esmakordselt iseenda ja paljude teiste inimeste kõige tumedamate tunnete päritolu.

Sa ärkasid kitsas, klaustrofoobilises katakombis. Oled kinni seotud.

Võib-olla meenub sulle kaader filmist „Matrix“, kus Neo ärkab pärast punase kapsli võtmist masinate poolt kontrollitud reaalsuses.

Kümnete tuhandete eestlaste esimesed elutunnid möödusid just sellises emotsionaalses põrgus.

Su silmad, mis seni kogesid maailma läbi emaüsas turvaliselt filtreeritud, sumedate värvide ja pehmete toonide, lõigatakse nüüd äkiliselt lahti ebaloomuliku valgusega, mis põletab end valusalt läbi su habraste silmalaugude.

Enda kogemuse ratsionaalne mõttestamise võime puudub, enese lohutamise ja rahustamise oskus samuti.

Vastsündinul on ainult aistingud.

Külm pind.

Terav valgus.

Võõrad helid.

Ja totaalne evolutsiooniliselt disainitud vajadus kontakti, läheduse ja turvalisuse järele.

See ei tähenda, et iga eraldatus tekitab trauma ja see ei tähenda, et iga trauma tekib just nii. 

Mida ma aga öelda tahan on see, et närvisüsteem võib õppida väga vara ühe väga karmi õppetunni: 

“Kui mul on hirm, siis abi ei tule.”

Varjatud jäljed: kuidas varajane hirm teeb täiskasvanust “üle-mõtleja”

Kui sina ka olid inkubaatorilaps ja kogesid varajast eraldatust turvalisest täiskasvanust, võib see olla üks võimalik pusletükk, mis saab selgitada, miks nii mõnigi meist kardab hirmu nii väga, et teeb kõik, et seda mitte tunda. 

Kohe kui elus „negatiivsed“ tunded liiga intensiivseks muutuvad, tekib ärevus, aga selle asemel, et seda tunda, hakkad planeerima homset või mõtled, mida õhtuks süüa teha.

Õppides aga paaniliselt kartma ühte elu loomulikku tunnet – hirmu –, õppisid kartma kõiki tundeid, mis ei ole positiivsed.

Ja siis algab vältimine.

Kalender täis.

Telefon kätte.

Projektid.

Netflix.

Treening.

Alkohol. 

Kui kogu elust saab püüd vältida hirmu

Aja jooksul muutuvad hirmu tekitavad tegevused, mis on elus edasi liikumiseks vältimatud – näiteks avalik esinemine, uute inimeste ja suhete loomine, karjäärimuutused, olulised finantsotsused, oma tõeliste tunnete väljendamine ja isiklike piiride kehtestamine –, asjadeks, mida vältida, et mitte tunda uuesti hirmu, millele me kunagi alla jäime.

Ja siis inimene imestab, miks ta kardab teistega võrreldes riskida, ei suuda sarnaselt oma eeskujudele olla fokuseeritud või tunneb hirmu tegevuste eest, mida influencerid sotsiaalmeedias justkui mängleva kergusega iga päev teevad.

Hea uudis: seda mustrit saab ümber kirjutada

Palun tea, et seda kõike on võimalik ümber kirjutada. Hirmu tundmine saab muutuda turvalisemaks.

See, et miski võis alata varakult, ei tähenda, et see peab kestma igavesti. 

Närvisüsteem õpib kogu elu. 

Eriti siis, kui sa hakkad tegema midagi, mis on alguses täiesti ebaloogiline: 
sa pöörad tähelepanu sellele, mida sa seni vältisid, aga sa teed seda rahulikult, turvaliselt ja doseeritult.

Sest hirm ei ole probleem, mida tuleb “lahendada.”

Hirm on märguanne minevikust, mis tahab lõpuks kogeda üht uut kogemust: 
“Ma olen hirmul, kuid sel korral jääb keegi minu kõrvale. Ma ei jää enam üksi oma õudusesse.”

Eneseareng tähendab tasa ja targu kasvavat võimekust tunda kõiki tundeid sh kabuhirmu, seda mõtete mõtlemise vastu välja vahetamata.

Teekond tervenemiseni on kõigil erineva pikkusega, sõltuvalt inimese sünnipärasest geneetilisest pärandist, epigeneetilisest taustast, sünnitrauma intensiivsusest, ema kõhus kogetud kogemuste pagasist ning hilisematest elukogemustest.

Mõni terveneb kuudega, mõni aastatega, kuid natuke kergemaks läheb aja jooksul kõigil.
Lihtsalt töö hulk on väga erinev.

See töö on suures pildis alati sama:

õppida kasvatama endas armastada suutmise jõudu ehk enesekaastunnet (self-compassion), mis neuroteaduslike uuringute kohaselt aitab inimesel turvaliselt kogeda ja tervendada ka kõige sügavamaid tundeid, mis kunagi jäid armastuseta.

Teist teed oma tunnetega rahu tegemiseks pole tänaseks inimkond veel avastanud.

Muutus paremuse suunas algab alati väga väikestest ja lihtsatest asjadest.

90-sekundi reegel: kõige väiksem samm, mis muudab palju

Üks võimalus on kirjutada välja kõik olukorrad, kus sa püüad intensiivseid tundeid vältida. 

Alusta näiteks “tunnetepäevikuga,” kuhu kirjutad päeva lõpus vastuse küsimusele:

“Mis tunnet ma täna kõige rohkem vältida püüdsin?”

Neuroteadlane Jill Bolte Taylor on avastanud, et emotsioon, mida me oma mõtetega ei toida, kestab kehas bioloogiliselt vaid 90 sekundit.

Mis võiks olla selle praktiline rakendamise nõuanne?

Järgmine kord kui tunned hirmu, sea taimer 90 sekundiks, vajuta START, pane käsi südamele ja lihtsalt jälgi kehalist tunnet ilma mõtlemiseta. 

Lihtsalt hinga ja tunne.

Kui tunned hirmu oma hirmu ees, küsi endalt: 

“Kus ma seda kehas tunnen?”

Ära küsi “miks ma tunnen hirmu?”, vaid “kus ma tunnen hirmu?”

Kas rinnus? Kõhus? Kurgus?

Hirmul on alati füüsiline komponent.

Anna sellele kohale kehas nimi ja suurus. Näiteks: “Rusikasuurune külm kera rinnus.”

Järgmine kord, kui tunned soovi “midagi teha” ebamugavusest, peatu 30 sekundiks. 

Pane käsi kohale kehas, kus see tunne on kõige tugevam. 

Hinga sellesse kohta 5 korda sügavalt.

Nüüd jätka tegevusega.

3-minuti vaikuseharjutus: 5 päeva järjest

Proovi alustuseks näiteks viis päeva järjest “3-minuti vaikuseharjutust.”

Istu lihtsalt vaikselt ilma telefoni ja ühegi muu tegevuseta ja jälgi, millised tunded üles kerkivad.

Ära püüa nendega esialgu teha midagi muud kui lihtsalt nimeta nende olemasolu:

“Ärevus. Tere, ärevus.”

Sama asja saab teha ka lihtsalt metsas kõndides. 

Jäta telefon maha. 

Lihtsalt kõnni ja aeg-ajalt peatu ning küsi, mida ma praegu kogen. 

Ja siis lihtsalt tunne 5-20 sekundit just seda tunnet, mis parasjagu sinu tajuruumis tähelepanu vajab. 

Kui neid väikeseid hetki koguneb piisavalt, hakkab muutuma midagi suuremat.

Emotsionaalne suveräänsus: oskus, mitte iseloom

Paradoks on see, et kõige julgemad juhid ja inimesed ei ole need, kes hirmu ei tunne, vaid need, kes on õppinud oma hirmule uudishimu ja armastusega otsa vaatama.

Emotsionaalne suveräänsus on ajas järjest suurenev võime:

• Lubada endale tunda, mida iganes keha üles toob.
• Pakkuda sellele tundele empaatilist kohalolu (nagu hea vanem lohutab hirmunud last).
• Tulla selle tunde juurde piisavalt palju kordi ja piisavalt kauaks tagasi, et mõista, mis selle taga päriselt peitub.

Aja jooksul asendub küsimus: “Kuidas ma sellest tundest lahti saan?” küsimusega: 

“Mida see tunne mult päriselt vajab?”

Enamasti on minu kogemuses vastus: 

aeglustumine, 

tähelepanu, 

enda suhtes aktsepteerivam minakeel.

Sinu elu koosneb valdavalt kahest suhtest: suhtest teistega ja suhtest iseendaga. Mõlemad mõjutavad teineteise olemasolu ja on arenguks, eduks ja täisväärtuslikuks eluks vääramatult vajalikud.

Mis muutub, kui ma enam ei karda hirmu?

Kui õpid tundma hirmu koos uudishimuga, koged muutuseid väga erinevatel tasanditel:

1. Jõu kasv: energia, mis seni kulus hirmu mahasurumisele, liigub loovusesse.
   
2. Ehedamad suhted: kui enda tunded muutuvad turvalisemaks, kasvab empaatia ja suureneb võime jääda avatult kohale ka teise inimese keerukate emotsioonidega.
   
3. Usaldusväärne kohalolu: kui sa ei põgene ebamugavuse eest, muutub su töö selgemaks ja inimesed tajuvad sind stabiilsemana. Inimesi on alati kütkestanud need, kes ei pelga olla nemad ise. Sinu julgus olla haavatav tekitab teistes usaldust ja loob uusi võimalusi.
   
4. Kehaline tervis: krooniline stress ja ATH sümptomid vähenevad, uni paraneb, oled vähem haige.

Kujutle hetkeks elu, kus teenid rohkem, sest julged teha otsuseid ja võtta riske, mis teised kõhklema panevad.

Kujutle, kui palju tugevamaks muutub su tervis, kui sa enam ei raiska energiat pidevale stressile ja muretsemisele.

Kujutle, kui atraktiivseks sa muutud teiste silmis, sest kiirgad endast enesekindlust ja sisemist rahulolu.

Kui see artikkel tegi sinus midagi nähtavaks, siis see on juba osa muutusest.

Ma töötan 1:1 formaadis inimestega, kes tahavad oma hirmu ja sisemaailmaga luua küpsema ja turvalisema suhte. 

Mitte selleks, et end “parandada”, vaid selleks, et elada rohkem oma tegelikust potentsiaalist.

Kui tunned, et see sind kõnetab, leiad viisi minuga ühendust võtta sealt, kus sa seda teksti loed.

Ja kui mitte, siis võta kaasa vähemalt üks asi:

järgmine kord, kui hirm tõuseb, ära kiirusta sellest eemale.

Jää temaga mõneks sekundiks kohale.