Kuidas muuta stress enesearengu instrumendiks?

Kui inimesed soovivad vähendada stressi mõju produktiivsusele, otsib enamik võimalusi protsesside optimeerimiseks ning vähetähtsate ülesannete delegeerimiseks.

Stressi tõttu peamiselt võitle-põgene režiimil funktsioneeriv roomaja aju aga ei suuda niivõrd keerukaid tegevusi korraldada (artikliseeria esimene osa keskendus stressi ja aju talitluse vahelistele seostele).

Positiivse psühholoogia vaatenurgast tagab produktiivsuse ja enesearengu hoopis inimese oskus mõelda keset negatiivset positiivselt.

Eneseareng algab tähendusest, mille maailmale annad, mis mõjutab, kuidas maailma koged

Enesearengu teekonnal saab varem või hiljem selgeks, et hea tervis on kõige alus.

Kujutlegi, et on soe suvine päev ja oled just sooritanud metsajooksu.

Ühtlasi osaled vabatahtlikuna eksperimendis, mis päädib sellega, et pärast jooksu pakutakse sulle jahutavat jooki.

Sulle öeldakse ka, et valida saab kahe joogi vahel: esimene on šokolaadine, taimse vahukoore ja -piima ning siirupiga kreemine jook. Teine on kerge, orgaanilistele puu- ja juurviljadele ülesehitatud mahlasegu.

Küsimus on: kas sinu keha reageeriks erineva joogi peale erinevalt?

Ilmselt tekitaks esimene jook alguses parema tunde, sest oleks koheselt täitev ja võib-olla ka maitsvam, kuid tunni pärast nõuaks keha uut “suhkrulaksu”.

Teine jook jätaks ilmselt kergema tunde, kuid võimalik, et sa ei oleks sama rahul selle maitsega.

Kui maailma tippülikooli Yale’i uurijad jälgisid inimeste reaktsioone mõlemale joogile, siis selgus, et keha reageeribki täpselt nii, nagu võis arvata.

Need, kes jõid vähem tervislikku jooki, kogesid kohest rahulolu, kuid paari tunni pärast vajasid nad uut suhkrulaksu. Samuti kogesid nad võrreldes tervisliku joogi manustajatega näljahormooni ghrelini järsemat langust veres. Gherlini langus kutsub ajus esile sõnumi, et kõht on täis.

Miski sellest ei tohiks olla üllatus, välja arvatud see, et katse taustal oli väike AGA: jook, mida mõlemad grupid jõid, oli tegelikult üks ja sama. Ainus, mis erines, oli inimestele antud kirjeldus.

See oli katses osalejate mõtlemine, mitte šokolaad ja puuviljad, mis määras nii inimeste subjektiivse enesetunde kui ka objektiivselt mõõdetavad hormonaalsed muutused.

Eneseareng ja eluea pikkus käivad käsikäes

Dr Kelly McGonigal on Stanfordi ülikoolis töötav tervisepsühholoogia doktorant, kelle uurimusfookuses on eneseareng ja stress laiemalt.

2010. aastal viis McGonigal läbi uuringu, millest selgus, et väike osa ameeriklasi, kes on keset stressirohket situatsiooni võimelised säilitama positiivse maailmavaate, omasid 43% väiksemat tõenäosust enneaegseks surmaks.

Kui uurijad võrdlesid positiivse ja negatiivse suhtumise alusel erinevatesse gruppidesse jaotatud inimeste stressirohkete situatsioonide arvu nende igapäevaelus, siis number oli sama. Ainus erinevus seisnes selles, et osad inimesed suhtusid stressi teistmoodi.

Kas see, kuidas me stressi suhtume, võib tõesti mõjutada, kui kaua me elame?

See küsimus sai Kelly McGonigali raamatu “The Upside of Stress” kirjeldatud avastuste aluseks.

Üks tema põhilisi leide oli see, et teatud osa inimesi on õppinud elu jooksul stressitekitavaid olukordi nägema kui põnevaid väljakutseid, mitte kui ohtu.

Stressi kogemisel mängivad olulist rolli hormoonid kortisool ja DHEA. Kui pikaaegne kortisooli püsimine vereringes viib põletike, nõrga immuunsuse ja depressiooni tekkeni, siis DHEA on seotud just väiksema tõenäosusega kogeda ärevust, depressiooni, südameveresoonkonna haigusi ja veel suurt hulka muid negatiivseid sümptomeid.

DHEA on ühtlasi ka neurosteroid, mis aitab ajul kasvada. Mida McGonigal avastas, on see, et stressorite olemasolu elus on paratamatu, kuid viis, kuidas me stressi suhtume, määrab ära, kas vereringesse eritub rohkem kortisooli või DHEA-d.

Negatiivsust tasakaalustava mõtlemise õpe

Õpitud optimism on positiivse psühholoogia koolkonna enesearengu tehnika, mille järgi sarnaselt mis tahes muu oskusega on ka positiivselt mõtlemine õpitav ja lahutamatu osa enesearengu teekonnast.

Protsessi tuum peitub uue harjumuse kujundamises: inimene õpib aja jooksul oma negatiivset sisedialoogi järjepidevalt vaidlustama ja sõeluma pessimistlikult kallutatud hinnangutest välja objektiivse info.

Enamik kaitseb end visalt, kui keegi neid milleski süüdistab, kuid väga vähesed suudavad vaidlustada omaenda negatiivseid mõtteid ja kaitsta ennast negatiivsete hinnangute eest, mida alateadvus pidevalt projitseerib.

Üks võimalus oma mõtteid vaidlustada on küsida:

“Millised on alternatiivsed võimalused selle olukorra kirjeldamiseks?” või:

“Mis oleks realistlikum viis selle olukorra kirjeldamiseks?”

Oma mõtete vaidlustamine võib olla esialgu väga raske ning palju abi on sõbrast, kolleegist või kallimast, kes saavad aidata olukordi kirjeldada objektiivsemalt, kui inimene negatiivsusesse uppununa on kriitilisel hetkel ise võimeline tegema.

Näiteks minu õemees Sten Karik, kes on rõivabrändi GUILD üks loojatest – mille muide prantsuse ajakiri Elle valis maailma viie põnevaima brändi hulka, kellel silm peal hoida – erineb pea kõigist, keda tunnen selle poolest, kuidas ta kirjeldab elu.

Ükskõik, millisest tulevikupunktist jutt ka ei käiks, olgu selleks siis 2 nädalat, 2 kuud, 2 või 20 aastat, siis ikka ta vaimustub ja kirjeldab õhinal, kuidas üks asi viib teiseni ja mida head sellest siis omakorda sünnib.

Sten on üks minu suurimaid positiivse mõtlemise õpetajaid, sest kui minu mõistus tahab küsida: “Aga kuidas sa tead, et nii hästi läheb?”, vastab Sten alati: “Aga miks peaks minema halvasti? Muidugi võib minna teisiti kui planeerisid, kuid teisiti ei tähenda tingimata, et halvasti – kõik on alati millekski hea.”

Alustuseks  ei ole vaja isegi veendumust, et kõik saab olema hästi, piisab veendumusest, et kõik ei saa olema ilmtingimata halvasti.

Pooltühi või pooltäis

Kogu protsessi eesmärk on õppida muutma oma negatiivseid automaatmõtteid nii, et suudaksime näha tagasilööke kui mööduvaid sündmusi, mille põhjus ei ole isiklik, ning kogeda positiivseid sündmusi tõestusena, et elu läheb paremaks ja meie ise oleme oma hea käekäigu põhjustajad.

Näiteks, elades läbi lahkumineku elukaaslasest, kirjeldab optimaalselt toimiva ajuga optimistlik inimene olukorda umbes nii:

1. VÄLINE: partner võis olla süüdi;
2. AJUTINE: tuleb uus ja parem;
3. SPETSIIFILINE: suhtes olnud probleemid olid seotud väga konkreetselt meie kahega ega kandu järgmistesse suhetesse.

Sedasi mõtlev inimene ei jää olukorra üle pikalt heietama ning liigub eluga edasi.

Pessimistlikult mõtlev inimene elab suhte purunemist üle oluliselt valulikumalt, sest roomaja aju, mis on kaaperdanud verevarustuse otsmikusagarast, paneb teda maailma tajuma sootuks pessimistlikumalt:

1. ISIKLIK: suhe purunes, sest ainult tema tegi midagi valesti: ta ei olnud kas piisavalt hea, hooliv või ilus;
2. KESTEV: ta ei leia enam mitte kunagi armastust ja jääb igaveseks üksi;
3. KÕIKEHÕLMAV: kui ta peakski uue elukaaslase leidma, siis ootab ka uut suhet häving.

Vaatame seda kõike lähemalt.

Esimene enesearengu dimensioon:

ISIKLIK versus VÄLINE eneseareng

See enesearengu dimensioon näitab, kui suurel määral süüdistab inimene ebaõnnestumistes ainult ennast versus millisel määral ta leiab, et olukorda mõjutasid ka temast sõltumatud välised tegurid.

Stressist mõjutatud inimesed võtavad negatiivsete tagajärgede eest rohkem vastutust, kui on objektiivselt põhjendatud – harjumus, mis soodustab madalat enesehinnangut ja depressiooni.

Inimesed, kelle aju töötab optimaalselt, süüdistavad end tagasilöökides oluliselt vähem ning suudavad seetõttu säilitada kriitilistel hetkedel vajaliku enesekindluse, mille pealt edasi liikuda.

Optimismi skaalal kõrge hinde saanud inimesed näevad iseennast kui oma edu peamist põhjustajat ning kogevad seetõttu pärast iga õnnestumist enesekindluse kasvu.

Ohule häälestunud inimesed kogevad aga, et edu on juhus ja ei ole seotud nende enda panusega.

Tundub, et eesti vanasõna, mis keelab hõisata enne õhtut, on eksitav. Et õhtul hõisata, on oluline hõisata juba ammu enne seda. Samuti ei tule pika ilu peale mitte pill, vaid hoopis produktiivsus.

Näiteks, kui optimistlikult mõtlev müügiinimene sõlmib uue kliendilepingu, võimendab see tema eneseusku ja tekkiv karisma suurendab järgmise kliendi leidmise tõenäosust – on ju tema see tegija, talent ja andekas, kes suutis müügi koju tuua.

Pessimistlik müügiinimene seevastu ei näe saadud lepingus mingit seost iseenda töökuse või oskustega. Usus, et töövõit oli temast sõltumatu juhus, alustab ta uut kontakti eelhäälestusega, et temal ei ole ostjate valiku üle mingit kontrolli.

Teine dimensioon:

AJUTINE versus KESTEV

Optimistlikud inimesed usuvad siiralt, et head asjad on kestvad, ja kui midagi läheb hästi, siis võimendab see nende usku, et tulevik on samuti helge. Selline suhtumine annab neile vajaliku jõu, millega unistused reaalsuseks muuta.

Vastupidiselt optimistidele näevad pessimistid, et kõik head asjad on oma olemuselt ajutised ja hoopis halvad asjad on kestvad.

Kui midagi ebaõnnestub, siis tööstressis inimene usub, et suure tõenäosusega ebaõnnestub ka järgmine asi.

Kui tooteesitlus ei läinud täna kõige paremini, siis usub ta siiralt, et nüüdsest ongi kõik tooteesitlused määratud läbikukkumisele, ning see vähendab selgelt motivatsiooni isikliku edu nimel pingutada.

Need, kelle mõtlemine on aga optimistlik, suudavad enda jaoks negatiivseid olukordi põhjendada nii, nagu oleks tegemist ajutiste tagasilöökidega, ega kaota seetõttu motivatsiooni tulemuste nimel pingutada.

Näiteks mõtleb iseendaga rahujalal olev inimene pärast keskpärast tootepresentatsiooni: “Mul ei olnud sel korral lihtsalt piisavalt aega, et valmistuda. Järgmine kord varun rohkem aega ja olen parem.”

Kolmas enesearengu dimensioon:

SPETSIIFILINE versus GLOBAALNE

Kolmas enesearengu dimensioon tähistab mõõtmeid, kui suureks inimene tagasilöögi puhub – kas seda nähakse kui kõikehõlmavat katastroofi või jõukohast spetsiifilist sündmust, millega tuleb leppida ja toime tulla.

“Ma ei saavutanud seda konkreetset müügitehingut” vs. “Ma olen rumal ja andetu”.

“Pille ei kutsunud mind oma sünnipäevale” vs. “Mitte ükski inimene ei austa mind”.

Kui miski ebaõnnestub, siis on tõenäosus, et see kõrge optimismiga inimest heidutab, väga väike, sest tema minakeel ei laienda olukorda ülejäänud elule.

“Kui praegu töö juures hästi ei lähe, ei tähenda seda, et ma olen inimesena elus ebaõnnestunud.”

“See, et mees mind petab, ei tähenda, et mina olen naisena väärtusetu.”

Negatiivsuse lõksus inimesed eeldavad, et ebaõnnestumine ühel elualal tähendab ebaõnnestumist elus tervikuna.

Ja taas kord – kui juhtub midagi head, usub positiivne töötaja, et asja põhjus laieneb kogu tema elule, samas kui pessimist usub, et hea tulemus on piiritletud kitsa olukorraga:

Suures pildis võtab optimistliku ja stressi tõttu pessimistliku inimese mõtlemise erinevused kokku järgmine joonis:

Kõik taandub sellele, kuidas me endale asju kirjeldame

Uuringus, mis keskendus 200 tipp- ja amatöörujujale, mõõdeti sportlaste stressitaset enne suurvõistlust ning uuriti, kuidas sportlased stressi suhtusid.

Enne võistlust kogesid nii tipud kui amatöörid mentaalset ja füsioloogilist stressitaset sama intensiivselt. Kõikide närvid olid pingul, kõik olid ärevad, kõik tundsid basseini serval stardipauku oodates pinget.

Vahe seisnes aga selles, et amatöörid kogesid stressi kui midagi, mida vältida, ignoreerida või maha suruda. Nad kartsid, et stress mõjub nende sooritusele halvavalt.

Tipud olid aga õppinud tõlgendama stressi ja sellega seonduvaid kehalisi aistinguid kui midagi, mis mõjub sooritusele soodustavalt – midagi, mis aitab neil oma kehast saada kätte maksimumi. Ehk teisisõnu: nad nägid stressis mitte ohtu, vaid võimalust, ja suutsid stressiseisundis lõdvestuda. Roomaja aju oli küll aktiivne, kuid otsmikusagar töötas endiselt optimaalselt.

Täiendavad uuringud ajakirjas Journal of Experimental Psychology on välja toonud, et selle asemel et püüda ennast näiteks enne esitluse tegemist rahustada, on kasulikum tõlgendada taustal olevat stressi hoopis kui põnevust.

Kui proovid end enne esinemist rahustada, siis sõnum kehale on, et midagi on viltu. See aga teeb olukorra ainult hullemaks, sest kulub väga palju energiat, et hoida ärevust kontrolli all – kogu selle energia võiks rakendada soorituse enda tarbeks.

Uuringu autorid leidsid, et piisab ainult sellest, et ütled: ma tunnen põnevust, mis muudab minu suhtumise ohule keskendumiselt võimaluste nägemisele.

Masu, mis sundis mind vaimse enesearengu kiirteele

Minu isiklik vaimne eneseareng hakkas steroididel tööle masu alguses saadud telefonikõnega maaklerilt, kes teatas, et pean oma ligi miljonikroonise investeeringu Bulgaaria kinnisvaraturule korstnasse kirjutama, sest arendaja kuulutas välja pankroti.

Üleöö leidsin end olukorrast, kus mul ei olnud enam ühtegi korterit, ainuüksi intress pangale oli 16 000 krooni kuus ja oleks ma otsustanud selle maksmist ignoreerida, oleks realiseerimisele läinud laenutagatiseks seatud parima sõbra kodu.

Nüüd, tagantjärgi, teadvustades rohkem seda, kuidas negatiivne mõtlemine inimest mõjutab, saan aru, et ahastus, mis mind tookord valdas, ei sõltunud ainult olukorrast, kuhu sattusin, vaid ka minu harjumuspärasest reaktsioonist olukorrale.

Roomaja aju poolt kaaperdatuna sõnastasin endale olukorra nii:

“Kuidas ma võisin olla nii loll, et raha nii valesti paigutasin. Oleksin pidanud seda ette aimama.” (isiklik vs. väline)

“Kõik on läbi. Ma ei saa enam kunagi kusagile reisida, mul ei ole võimalik rentida kodu ega autot ning naine jätab mu nagunii maha.” (globaalne vs. spetsiifiline)

“Ma olen sunnitud elu lõpuni töötama ainult selleks, et maksta pangalaenu, mu elu on määratud olema igavesti vaesuses ja viletsuses.” (kestev vs. ajutine)

Kaotasin enesekindluse, tekkis tunnelnägemine, kus ei paistnud ühtegi lahendust, ning kaotasin kolmeks kuuks igasuguse motivatsiooni treenida.

Võtsin juurde 7 kilo ning istusin kodus depressioonis, nägemata ainsatki võimalust olukorra muutmiseks.

Tuluke tunneli lõpus

Olukord hakkas muutuma alles siis, kui osalesin ühel positiivset mõtlemist õpetaval seminaril, kus õppisin ülalkirjeldatud mõtteviisi oma elu motivaatorina pisut teadlikumalt kasutama:

A) Väline vs. isiklik: Teadvustasin, et tekkinud olukord ei olnud ainult minu süü. Kümned tuhanded inimesed, sh maakler, kes investeerimisvõimalust soovitas, kaotasid raha. Põhjus oli ajastuses. Veel pool aastat varem oli sama objekt tootnud investoritele 80–100% tulu. Kui isegi paljud valdkonna eksperdid ei osanud halba olukorda ennustada, kuidas oleksin seda pidanud tegema mina?

B) Spetsiifiline vs. globaalne: Raha vähesus ei tähendanud, et elu pidi seisma jääma. Väljas söömise asemel sai süüa kodus, riideid sai osta second hand kauplustest, filme sai vaadata arvutist, reise sai teha Viru rappa, väljapoole suunatud elu asemel sai vaadata sissepoole, autoga sõitmise asemel sai nautida jalutamist, trenni sai edasi teha, suhet perega sai arendada.

C) Ajutine vs. kestev: Tollane Delfi tegevjuht Allan Sombri ütles mulle kord: “Alar, olukord on ajutine ja isegi kui sa praegu lahendust ei näe, siis ühel hetkel on sul endal ka naljakas, kui kergesti see kõik tegelikult läks.”

Mõne kuu pärast olin alustanud uue ettevõttega, mis võimaldas elu, kus minu baasvajadused olid kaetud. Autot lubada ei saanud ja väljas söömist samuti, kuid söök oli laual, riided seljas, mõistus ja töövahendid äri arenguks olemas ja lähisuhe piisavalt tugev, et armastatu Viru rappa kaasa kutsuda.

Stress ja fookus – kõik on kinni mõtlemises

Kui koged hetkel elus stressi või oled silmitsi mõne muu raskusega – võlad, lahutus, tervis vms –, on kriitiline hoida fookus sellel, mis kõige olulisem.

Mõtle sellele, mida sa tahaksid oma ajaga igal võimalusel teha, selle asemel et mõelda kõigest, mida sa teha ei saa, kuidas su unistused ei täitu või kuidas kogu elu on üks kannatus ja läbikukkumine.

Otsusta, et ükskõik kui sügav see kriis hetkel ei ole, kui väljakannatamatu olukord ka ei tundu – kui sul on käed ja jalad küljes, on põhjust säilitada lootus ja tegutseda üks päev korraga just sellega, millega sa parasjagu tegutseda saad.

Tervis, pere, rõõm, karjääri edu, küllus, staatus – isegi kui miski sellest on su elus hetkel puudu, siis kõike on võimalik taastada ja uuesti luua.

Praktilisi kognitiiv-käitumuslikke tööriistu, mis on isiklikult mind rasketel hetkedel palju toetanud, jagan ka oma meeskonnakoolitusel “Positiivsuse dividendid”.

Jätka artikli lugemist allpool…

Teraapia kui enesearengu instrument

Et stressist tingitud negatiivset mõttelaadi veelgi efektiivsemalt muuta ja oma lapsepõlvest pärit piiravad uskumused süsteemselt läbi töötada, tasub igal tõsiselt muutuda soovijal investeerida enesearengu teekonnal professionaalse terapeudi teenustesse, kellega kohtumiste abil on võimalik luua muutumise kiirendi.

Tasakaalus mõtlemise arendamiseks sobib hästi kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia. Samuti soovitan katsetada ka Skeemi teraapiat, mis nõuab veidi pikemaaegset (minimaalselt aasta) pühendumist.

Tavateraapia ei pruugi aidata kõiki

Kahjuks on kõik, mida siin artiklis kirjutan, tunduvalt raskem inimestel, kelle igapäevaelu saadab lahendamata traumamälestustest või lapsepõlve kasvatuslikest puudujääkidest põhjustatud ärevus, paanika, õud, stress, viha, abitus või sügav puudujäägi- ja hirmutunne, mis pärineb armastuse kogemise vajakajäämisest lapsepõlves.

Selliste inimeste aju genereerib pidevalt tunnet, et midagi halba on kohe-kohe juhtumas, ja seda sügavalt negatiivset tunnet puhtalt mõtlemisega ümber kujundada on peaaegu võimatu.

Traumamälestused on salvestunud ajuosadesse, mida ei ole võimalik ratsionaallingvistilisel tasemel ümber programmeerida.

Seetõttu ei piisa minu kogemuses sellistel inimestel enamasti ainult kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, eneseabiraamatutest, neurolingvistilisest programmeerimisest, joogast, olukorra ümbersõnastamisest ega tugevast meditatsioonipraktikast.

Vaja on sügavamaid teraapiatehnikaid, mis on suunatud traumaatiliste mälestuste ümberprogrammeerimisele või lapsepõlve kõige varasemate kasvatuspuudujääkide kõrvaldamisele.

Osalesin ise Harvardi ülikooli dr David Elliotti teraapiaprogrammis, mis kestis kaks ja pool aastat ning mille ühe seansi hind oli 180 eurot.

Eestis on soodsam kaaluda holistilist teraapiat, mis aitab läbi loova visualiseerimise ehitada turvalise lapsepõlve fantoommälestusi, mille kaudu tekkiv baasturvatunne saab muutuda positiivsete mõtete aluseks.

Alles siis, kui inimeses on tekkinud koht baasturvatundele, on võimalik jäädavalt ümber programmeerida igapäevast mõtlemist.

Jätka artikli lugemist allpool…

Stress kui instrument enesearengu teekonnal

Minu kogemus näitab, et nagu iga uue oskuse omandamine, on ka uus viis enesele olukordi kirjeldada enesearengu teekonna alguses võõras, ebamugav ning selgelt valetamisena näiv.

Minul isiklikult ei ole olnud lihtne harjutada positiivsete sündmuste võimendamist.

Minu tüüpmuster on olnud kirjeldada kõike head juhusena, elades pidevas kahtluses, et hea on ajutine ja et sellele, kes enne õhtut hõiskab, saabub karistus.

Kui mäletan aga korrakski peatuda ja muuta positiivsete sündmuste põhjused isiklikuks, globaalseks ja kestvaks, on sellisest tõlgendusest tekkiv soorituse paranemine nii töös kui ka spordis enamasti tuntav ning olen otsustanud oma positiivsuse treeningut igal juhul jätkata.

Iseenda puhul olen avastanud ka, et eriti keeruline on olnud muuta põhjendusi negatiivsetele sündmustele, sest üldistav, isiklikustav ja katastrofeeriv mõtlemine on niivõrd automaatne, et ma tihti isegi ei märka, kuidas see tekib.

Just sel põhjusel olen tegelenud alates 2015. aasta kevadest igapäevase teadveloleku meditatsiooni (mindfulness) praktikaga.

Sajad uuringud näitavad, et järjepidev teadveloleku meditatsioon suurendab hallmassi tihedust otsmikusagaras (muutes sind kognitiivselt võimekamaks, et juurutada siin artiklis välja toodud mõtlemist) ja vähendab halli massi hulka mandelkehas, mis on vastutav negatiivse emotsionaalse reaktiivsuse eest, mis suunab stressiolukorras meie sõnu ja mõtteid.

Mindfulness-praktikal on olnud ka üks teine monumentaalse tähtsusega eelis. Suur osa lääne ühiskonna inimesi on kasvanud keskkonnas, kus ratsionaalsust nähakse kui ainukest õiget olemise viisi ja kus emotsioonid on samastatud nõrkusega.

Paljusid lapsi mõistetakse juba üsna varakult liigse emotsionaalsuse ja tundlikkuse pärast hukka.

Selle tulemina meenutab märkimisväärne hulk inimesi “Star Trekist” tuntud Mr Spocki, kes oli oma emotsioonide kogemises tugevalt pärsitud.

Selleks et saaksime stressist väljuda, peame aga kõigepealt olema üldse võimelised tundma, et me kogeme stressi.

Ehk teisisõnu öeldes: me peame mõistma, et ainult tundeid tundes on meil võimalik tunda ära, et oleme stressis, ja otsida abi.

Samuti püüan aru anda, et minu vägivallarohke lapsepõlvetaust on mõjutanud füsioloogilisel tasandil viisi, kuidas minu aju toimib. Sünapsiliste ühenduste hulk ohule keskendunud ajuosades on lihtsalt oluliselt suurem kui pisut leebema lapsepõlvetaustaga inimestel.

Nendel hetkedel on olnud oluline anda enesele aru (ja ka see ei õnnestu mul veel alati), et tegemist on oskusega ja et nagu iga teinegi oskus, kasvab ka positiivne mõtlemine läbi praktika ning tagasilöögid on lahutamatu osa enesearengu teekonnast, mida tuleb aktsepteerida.

Kas leidsid artiklist väärtuslikku? Jaga seda!