Motivaator – mis on see, mis meid tegelikult edasi viib?

Samm-sammuline juhis enda liikuma paneva jõu avastamiseks.

Artikli juhtmõtted

  • Mõtted, mida kõige rohkem toidame, kujundavad meie maailmanägemist
  • Positiivsus on nagu muskel: see kasvab treenides
  • Produktiivsuse ei taga mitte ajaplaneerimine, vaid oskus mõelda positiivselt

Artikkel analüüsib põhjalikult positiivsust kui reaalseid dividende toovat oskust ja motivaatorit, mida alahinnates kaotavad organisatsioonid rahas, spordimeeskonnad tulemustes ja indiviidid ajas. Artikli aluseks on üle 40 aasta mahukaid uurimustöid, mille peamiseks initsiaatoriks on olnud üks positiivse psühholoogia rajajaid, professor Martin Seligman, ja artikli autori 15 aasta pikkune töö iseenda mõtlemise muutmisel.

Alustuseks soovitan läbi teha Stanfordi ülikooli optimismitesti, et mõista, kuivõrd tugev on lugeja mentaalne võimekus stressiga toime tulla. Soovitan seda teha enne ülejäänud artikli lugemist, et tulemused peegeldaksid lugeja positiivsuse/negatiivsuse hetketaset. Artikli lõpus on soovitav test uuesti sooritada.

Kas mina, Alar Ojastu, olen positiivne?
Minu enda esimese korra testi tulemus oli “EXTREMELY PESSIMISTIC”.
Siit ka põhjus, miks ma positiivsuse temaatika vastu niivõrd suurt huvi tunnen.

Mõtted, mida kõige rohkem toidame, kujundavad meie maailmanägemist

Küsin tihti koolitustel, et kas inimesed on märganud huvitavat elu seaduspärasust: märkame reaalsuses seda, millele oleme kõige rohkem mõelnud. Näiteks uus auto peres. Absoluutselt kõik inimesed väidavad, et kui on soetatud uus auto, siis korraga märkavad nad seda automarki igal pool, kuigi varem seda nende jaoks peaaegu ei eksisteerinud. Sarnane kogemus laieneb ka kõikidesse teistesse eluvaldkondadesse: rasedad näevad titevankreid, kipsis jalaga inimesed teisi lombakaid, prillimüüjad prille ja tapamajas töötajad … ei taha isegi mõelda. Kuid minu point on selge: see, mis on meie alateadvuses, seda me ka ümbritsevas keskkonnas märkame. Kusjuures inimesel ei ole siinkohas endal valikut. Keegi ei tee midagi selleks, et oma automarki tänaval näha, märkamine lihtsalt toimub, tahte väliselt. Kuid evolutsioon ei arendanud 130 miljardi arenguaasta jooksul välja ainult inimese võimet näha “asju”, vaid sarnane süsteem toimib kõige puhul, mida inimene oma elus kogeb.

Kui mõtted on positiivsed, on reaalsuses märgatav üks, kui mõtted on negatiivsed, on reaalsuses märgatav teine. Seega tasub mõelda, mida enda alateadvusesse paneme, kellega suhtleme, mida loeme ja millest räägime, sest kõik see programmeerib meie teadvust ja seda, mida me ümbritsevas keskkonnas näeme.

Tööl kujunenud mõtteviis tuleb koju kaasa ja vastupidi

Möödusin mõne kuu eest ühe kontorihoone ees suitsupausil olevatest inimestest. Kuulsin, kuidas naine ütles: “Wow, kui ilus ja selge taevas.” Mille peale tema kõrval seisev mees vastas: “Kuradi külm Eesti kliima!” Kusjuures mõlemal oli õigus. Taevas oli selge ja oli ka kuradi külm. Potentsiaalne probleem seisneb aga selles, et oma lausega lõi mees enda peas biokeemilise seisundi, mis pärsib tema töövõimet ka siis, kui ta kontorisse tagasi läheb. Jättes märkamata kõik, mis on hästi, jääb fookus automaatselt sellele, mis on halvasti, ning inimese aju ei suuda hiljem ka töö juures keskenduda võimalustele, lahendustele ja kasvukohtadele, mida päev pakub.

Näiteks audiitorid on iga päev silmitsi üsna tõsise probleemiga. Paljud neist peavad hommikust õhtuni – tihti 8 kuni 14 tundi päevas – läbi töötama erinevaid dokumente, et olla kindlad, et neis ei ole ühtegi viga. Selle positiivne külg on selge: aja jooksul saavad sellistest inimestest oma töös väga vilunud eksperdid – nad tõesti suudavadki kõik vead üles leida. Kuid varjukülg on samuti ilmne: keskendudes ligi 50% ärkvel oldud ajast vigade otsimisele, kandub see harjumus sageli üle ka nende inimeste eraellu. Kogu elu saab lõpuks olema üks suur audit, kus aju näeb igal pool vigu ja probleeme. Töö juures kipuvad sellised inimesed oma alluvate tulemusi hinnates nägema ainult seda, mida nad on valesti teinud, jättes märkamata kõik, mis on hästi ja tunnustust väärt. Koju minnes jäävad neile silma laste tunnistustel olevad kolmed ja kahed, mitte neljad ja viied. Kui nad välja sööma lähevad, siis esimese asjana torkab silma, et kartul on natuke kuiv, seejuures jääb märkamata, et liha on väga mahlane.

Aastaid tagasi kuulsin oma elukaaslaselt – kes töötas audiitorina – lugu raamatupidajast, kes koostas töö juures Exceli tabeli ja märkis sinna kõik, mis tema naine oli viimase kuue nädala jooksul valesti teinud. Kuigi mehe kavatsus oli parim, lõppes lugu sellega, et naine kolis välja.

Juristid on veelgi haavatavamas positsioonis, kui audiitorid. Mäletan uuringut, kus selgus, et juristidel on 3,6 korda suurem tõenäosus kogeda tõsist depressiooni kui kogu ülejäänud töötaval elanikkonnal. Probleem seisneb selles, et juura tudengeid õpetatakse nägema vigu ning olema kriitilised, mitte aktsepteerivad. Kuigi see on oskus, mis on juristi töös väga oluline, siis pidev loogikavigade otsimine igas lauses mõjutab lõpuks nende inimeste võimet maailma avatud silmadega vaadata ning paneb nad probleeme üle paisutama. See omakorda on kiireim viis depressiooni ja ärevuse kogemiseks, mis ringiga mõjutab nende tublide inimeste kodust elu.

Rääkisin kord ühe advokaadiga ja sain teada, et paljudele selle valdkonna inimestele on tõsiseks probleemiks see, et nad ei suuda ka kodus advokaadirollist välja astuda. Näiteks kui laps tuleb hiljem koju, siis võib töörolli kinni jäänud issi teda küsitleda nagu kohtus: “Sa väidad, et olid kuni kella 5.30-ni kinos ja tulid peale seda otse koju. Palun selgita, kuidas on võimalik, et sa jõudsid koju alles kell 6.45?”

Töö tuleb koju kaasa ka paljudes teistes ametites. Sportlased võistlevad oma sõprade ja lähedastega. Paljud sotsiaaltöötajad ei usalda mehi. Finantssektori inimesed näevad riski kõiges, millega nad kokku puutuvad. Juhid kipuvad juhatama vägesid ka kodus. Teeninduskoolitajana ei suutnud ma ise ühel hetkel enam väljas söömist nautida, sest nägin igal pool, mida teenindajad võiksid paremini teha.

Negatiivne mõtlemine on halb motivaator

Leigh Branham, kes analüüsis enam kui 16 000 tippspetsialisti lahkumisavaldust, leidis, et üks peamisi põhjuseid, miks inimesed töölt lahkuvad, seisneb selles, et nad ei saa piisavalt palju, piisavalt sagedasti ja piisavalt kiiresti tunnustust. Kui juht märkab ainult negatiivset, siis loob ta sisekliima, mis halvab tulemusi, mitte ei paranda neid. Vihaga lausutud sõnad teevad äri kontekstis väga palju kahju. Need saadavad kuulaja ajusse ohusignaali, mis sekkub otsustamiskeskuse töösse ning suurendab kalduvust irratsionaalselt käituda. Kui töötaja peaks järgmisel hetkel suhtlema mõne kliendiga, siis kannatab kogu ettevõte juba otseselt.

Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut, mõistmata, et kui selle ideega äärmusesse minna, loob selline mõtlemine kogemuse elust, kus ei olegi kunagi võimalik hõisata. Kui inimene juba kord treenib oma aju märkama ainult negatiivset, siis kõik positiivne läheb prügikasti nagu spämm ja rämpspost arvutis. Positiivne lihtsalt lakkab olemast osa inimese reaalsusest. Ülepaisutatud fookus negatiivsele trikitab aju uskuma, et reaalsus ongi negatiivne. Sarnane efekt tabab paljusid esimese aasta arstitudengeid, kellele räägitakse kõikvõimalikest haigustest ning kes aasta lõpuks tunnevad, et põevadki absoluutselt kõiki tõbesid.

Seega, millest sina suitsunurgas räägid? Sellest, millele keskendud, kipub saama kogemus. Mida rohkem on töös negatiivsust, seda loogilisem on, et seda tuleb tasakaalustada positiivsusega.

Loo edu eduka mõttelaadiga

Motivatsiooni- ja meeskonnakoolitus “Positiivsuse dividendid” annab paremate tulemuste ja suurema heaolu loomiseks kogu meeskonnale positiivse häälestuse tööriistad.

TUTVU KOOLITUSEGA SIIN või jätka artikli lugemist allpool
Äkki sa oled pessimist?

Inimesi eristab kaks põhimõtteliselt vastanduvat maailmavaadet. Ühel juhul juhib inimest uskumus, et elul on tema jaoks varuks positiivsed asjad ja see, mis ees ootab, on hea. Teisel juhul juhib inimest uskumus, et kui midagi saab halvasti minna, siis see suure tõenäosusega nii ka läheb ja see, mis ees ootab, on halb. Mina olen üks nendest, kes on kasvanud just sellise mõtteviisiga.

Sain hiljuti teada, et mulle omast suundumust mõelda tulevikust läbi negatiivsuse prisma nimetatakse õpitud abituseks. Õpitud abitus on lapsepõlve kogemuste põhjal tekkinud sügav veendumus, et ükskõik, mida inimene ka ei tee, tal puudub tulemuste üle positiivne mõju ja asjad lõppevad igal juhul halvasti. Selline uskumus areneb väga varajases eas, ennekõike läbi hetkede, mil laps kogeb, et tema märguannetele pälvida armastust, saada abi, tunda rõõmu, lähedust jms, ei reageerita tähelepanu, kohalolu, hoole ja julgustusega. Selle tulemina tekib lapses uskumus, et ükskõik, mida ta ka ei tee, soovitud tulemust nagunii ei tule. Kontroll elu üle puudub.

2017. aastal osalesin Harvardi ülikooli vanemteaduri Daniel P. Browni nädalasel kursusel Londonis, kus Brown tutvustas 2010. aastal avaldatud metauuringut, mille järgi endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides koges vaid 6,2% lastest terve kognitiivse arengu jaoks vajalikku vanemlikku tuge.

On suur tõenäosus, et ligi 94% eestlastest võivad olla pessimistid

Browni jagatud uuring selgitab nii mõndagi Eesti ühiskonna ja inimeste kohta, kuid lootustandev on asjaolu, et sõltumata kasvatusest ja taustast, saab iga inimene teha väga palju selleks, et õppida märkama ja muutma oma negatiivset mõttestiili optimistlikumaks. Siit ka termin õpitud optimism.

Produktiivsuse tagab oskus mõelda positiivselt

Kui inimesed soovivad tõsta oma produktiivsust, otsib enamik võimalusi optimeerida protsesse ning delegeerida vähetähtsaid ülesandeid. Positiivse psühholoogia vaatenurgast tagab aga produktiivsuse kasvu oskus pingeliste olukordadega efektiivselt toime tulla – inimesel ei kulu aega hädaldamisele, tema mõtlemine on selge ning säilib võimekus võtta pinge all vastu korrektseid otsuseid. Produktiivsus saavutatakse tänu oskusele mõelda positiivselt.

Mis on positiivse mõtlemise motivaator? Vastuseks on õpitud optimism.
Õpitud optimism on positiivse psühholoogia koolkonna tehnika, mille järgi sarnaselt mistahes muu oskusega on ka positiivselt mõtlemine õpitav. Protsessi tuum peitub uue harjumuse kujundamises: kuidas negatiivset sisedialoogi tagasilöökidele reageerides järjepidevalt vaidlustada ja kuidas sõeluda pessimistlikult kallutatud hinnangutest välja objektiivne info.

Enamik vaidleb ja kaitseb end visalt, kui keegi teine neid milleski süüdistab, kuid väga vähesed suudavad vaidlustada omaenda peas olevaid negatiivseid mõtteid ja kaitsta iseennast süüdistuste ja negatiivsete hinnangute eest, mida alateadvus iseenda vastu pidevalt projitseerib.

Üks võimalus oma mõtteid vaidlustada, on küsida: “Millised on alternatiivsed võimalused selle olukorra kirjeldamiseks?” või: “Mis oleks realistlikum viis selle olukorra kirjeldamiseks?”

Oma mõtete vaidlustamine võib pessimistlikku mõtlemist pikalt harjutanud inimestel (nagu mina) olla esialgu arvatust kordades raskem ning palju abi võib olla sõpradest või elukaaslasest, kes saavad aidata olukordi kirjeldada objektiivsemalt, kui pessimistlik inimene negatiivsusesse uppununa kriitilisel hetkel seda ise on võimeline tegema.

Minu üks parimaid sõpru, Sten Karik, kes on rõivabrändi GUILD üks loojatest – mille muide prantsuse ajakiri Elle valis maailma viie põnevaima brändi hulka, kellel silm peal hoida – erineb pea kõigist, keda tunnen selle poolest, kuidas ta kirjeldab elu ja hetkel toimuvat ning kuidas kõik läheb kohe eriti ägedaks. Ükskõik, millisest tulevikupunktist jutt ka ei käiks, olgu selleks siis 2 nädalat, 2 kuud, 2 või 20 aastat, siis ikka ta vaimustub ja kirjeldab õhinal, kuidas kõik saab olema ning kuidas üks asi viib teiseni ja mida head sellest siis omakorda sünnib. Ta ei ole lugenud ühtegi eneseabiraamatut ja ilmselt ei loe ka. Ta lihtsalt ei mõista, miks peaks miski üldse minema halvasti, kui inimene tegutseb oma eesmärkide nimel, on rõõmus ja toob läbi oma tegude ka teiste inimeste ellu rõõmu. Sten on seeläbi minu üks suurimaid positiivse mõtlemise õpetajaid, sest kui minu mõistus tahab talt küsida: “Aga kuidas sa tead, et nii hästi läheb?” vastab Sten alati: “Aga miks peaks minema halvasti? Muidugi võib minna teisiti kui planeerisid, kuid teisiti ei tähenda tingimata, et halvasti – kõik on alati millekski hea.”

Motivatsiooni leidmiseks ei ole alustuseks vaja isegi veendumust, et kõik saab olema hästi, piisab veendumusest, et kõik ei pea olema ilmtingimata halvasti.

Et oma negatiivset mõttelaadi veelgi efektiivsemalt muuta ja piiravad uskumused süsteemselt läbi töötada, tasub igal tõsiselt muutuda soovijal investeerida professionaalse terapeudi teenustesse, kellega kohtumiste abil on võimalik luua muutumise kiirendi. Positiivse mõtlemise arendamiseks sobib hästi kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia, mille praktiseerijaid on Eestis mitmeid.

(Kahjuks on see kõik raskem inimestel, kelle igapäevaelu saadab lahendamata traumamälestustest põhjustatud ärevus, paanika, õud, stress, viha, abitus või sügav puudujäägi- ja hirmutunne, mis pärineb armastuse kogemise vajakajäämisest lapsepõlves. Selliste inimeste aju genereerib pidevalt tunnet, et midagi halba on kohe-kohe juhtumas, ja seda sügavalt negatiivset tunnet puhtalt mõtlemisega ümber kujundada on peaaegu võimatu. Traumamälestused on salvestunud ajuosadesse, mida ei ole võimalik ratsionaallingvistilisel tasemel ümber programmeerida. Seetõttu ei piisa sellistel inimestel enamasti ainult kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, eneseabi raamatutest, neuro-lingvistilisest programmeerimisest, joogast ega tugevast meditatsioonipraktikast. Vaja on sügavamaid teraapiatehnikaid, mis on suunatud traumaatiliste mälestuste ümberprogrammeerimisele või lapsepõlve kõige varasemate kasvatuspuudujääkide kõrvaldamisele. Osalen ise Harvardi ülikooli dr David Elliotti teraapiaprogrammis, mis kestab kaks aastat ja mille ühe seansi hind on 180 eurot. Eestis on soodsam kaaluda holistilist teraapiat, mis aitab läbi loova visualiseerimise ehitada turvalise lapsepõlve fantoommälestusi, mille kaudu tekkiv baasturvatunne saab muutuda positiivsete mõtete aluseks. Alles siis, kui inimeses on tekkinud koht baasturvatundele, on võimalik jäädavalt ümber programmeerida igapäevast mõtlemist.)

Pooltühi või pooltäis

Optimisti ja pessimisti vahe peitub selles, kuidas inimene endale maailma kirjeldab. Näiteks, elades läbi lahkumineku elukaaslasest, kirjeldab optimist olukorda sellisena:

• partner on süüdi (väline põhjus),

• järgmine suhe saab olema erinev (ajutine põhjus),

• suhtes olnud probleemid olid seotud väga konkreetselt teise inimesega ega kandu järgmistesse suhetesse (piiritletud olukord).

Sedasi mõeldes ei jää optimistlikult mõtlev inimene olukorra üle pikalt heietama ja liigub oma eluga edasi. Pessimistlikult mõtlev inimene elab suhte purunemist üle oluliselt valulikumalt. Erinevalt optimistist usub ta, et:

• suhe purunes, sest just tema tegi midagi valesti: ta ei olnud kas piisavalt hea, hooliv või ilus (isiklik põhjus),

• ta ei leia enam mitte kunagi armastust (kestev põhjus),

• kui ta peakski uue elukaaslase leidma, siis ka uut suhet ootab lõpuks häving (globaalne põhjus). Vaatame seda kõike lähemalt.

Esimene dimensioon:
AJUTINE versus KESTEV

Optimistlikud inimesed usuvad, et head asjad on kestvad, ja kui täna läheb midagi hästi, siis võimendab see nende uskumust, et tulevik on samuti helge. See omakorda annab optimistlikult mõtlevatele inimestele lisajõudu, et astuda vajalikke samme oma unistuste suunas.

Vastupidiselt optimistidele näevad pessimistid, et kõik head asjad on oma olemuselt ajutised ja hoopis halvad asjad on kestvad. Kui midagi ebaõnnestub, siis pessimistlik inimene usub, et suure tõenäosusega ebaõnnestub ka järgmine asi. Kui tooteesitlus ei läinud täna kõige paremini, siis usub pessimist siiralt, et nüüdsest ongi kõik tooteesitlused määratud läbikukkumisele, ning see vähendab selgelt tema motivatsiooni oma isikliku edu nimel pingutada.

Need, kelle mõtlemine on aga optimistlik, suudavad enda jaoks negatiivseid olukordasid põhjendada nii, nagu oleks tegemist ajutiste tagasilöökidega ega kaota motivatsiooni paremate tulemuste nimel pingutada. Näiteks mõtleb optimist pärast keskpärast tootepresentatsiooni: “Mul ei olnud sel korral lihtsalt piisavalt aega, et valmistuda. Järgmine kord varun rohkem aega ja olen parem.” Ei mingit pikka hala ega kannatamist. Inimene läheb eluga edasi ja säilitab teojõu.

Teine dimensioon:
ISIKLIK versus VÄLINE

Teine dimensioon näitab, kui suurel määral süüdistab inimene ebaõnnestumistes ennast versus millisel määral ta leiab, et olukorda mõjutasid hoopis temast sõltumatud välised tegurid. Inimesed, kes süüdistavad tagasilöökides peamiselt väliseid põhjuseid, ei kaota nii kergesti enesekindlust ja suudavad pärast tagasilööke säilitada kõrge produktiivsuse.

Igaüks peab vastutama oma tegude eest, kuid pessimistlikud inimesed kipuvad negatiivsete tagajärgede eest võtma rohkem vastutust, kui oleks objektiivselt põhjendatud – harjumus, mis soodustab madalat enesehinnangut ja depressiooni.

Inimesed, kes saavad optimismi skaalal kõrged hinded, süüdistavad end tagasilöökides oluliselt vähem ning suudavad seetõttu säilitada kriitilistel hetkedel vajaliku enesekindluse, mille pealt edasi liikuda. Optimismi skaalal kõrge hinde saanud inimesed näevad iseennast kui oma edu peamist põhjustajat ning kogevad seetõttu pärast igat õnnestumist enesekindluse kasvu. Pessimistid leiavad aga, et edu on juhus ja ei ole seotud nende enda panusega.

Tundub, et eesti vanasõna, mis keelab hõisata enne õhtut, on eksinud. Et õhtul hõisata, on oluline hõisata juba ammu enne seda. Samuti ei tule pika ilu peale mitte pill, vaid hoopis produktiivsus.

Näiteks, kui optimistlikult mõtlev müügiinimene sõlmib uue kliendilepingu, võimendab see tema eneseusku ja tekkiv karisma suurendab järgmise kliendi leidmise tõenäosust. Pessimistlik müügiinimene seevastu ei näe saadud lepingus mingit seost iseenda töökuse või oskustega. Usus, et töövõit oli temast sõltumatu juhus, alustab ta uut kontakti eelhäälestusega, et temal ei ole ostja valiku üle mingit kontrolli. See omakorda mõjub sellele, kuidas potentsiaalne klient seda inimest tajub. Ebakindlus on igal pool eemaletõukav.

Kolmas dimensioon:
SPETSIIFILINE versus GLOBAALNE

Kolmas dimensioon tähistab mõõtmeid, kui suureks inimene tagasilöögi puhub – kas seda nähakse kui kõikehõlmavat katastroofi või jõukohast konkreetset sündmust, millega tuleb leppida ja toime tulla.

“Ma ei saavutanud seda müügitehingut.” vs. “Ma olen loll.”

“Pille ei kutsunud mind oma sünnipäevale.” vs. “Inimesed ei austa mind.”

Kui miski ebaõnnestub, siis tõenäosus, et see heidutab kõrge optimismiga inimest, on väga väike. “See, et mul töö juures hästi ei lähe, ei tähenda, et ma olen elus ebaõnnestunud.” “See, et mu naine mind petab, ei tähenda, et mina olen mõttetu mees.” Samas, kogedes edu, võimendab sellest saadav laeng optimisti teojõudu ja võimekust elus tervikuna.

Pessimistlikud inimesed eeldavad, et ebaõnnestumine ühel elualal tähendab ebaõnnestumist elus tervikuna.

Ja taaskord – kui juhtub midagi head, on kõik jälle vastupidi. Positiivne inimene usub, et asja põhjus laieneb kogu tema elule, samas kui pessimist usub, et hea tulemus on piiritletud kitsa põhjusega:

Suures pildis võtab optimistliku ja pessimistiliku inimese mõtlemise erinevused kokku järgmine joonis:

Masu algas minu jaoks kõnega maaklerilt, kes teatas, et pean oma ligi miljonikroonise investeeringu Bulgaaria kinnisvaraturule korstnasse kirjutama, sest arendaja kuulutas välja pankroti. Üleöö leidsin end olukorras, kus mul ei olnud enam ühtegi korterit, ainuüksi intress pangale oli 16 000 krooni kuus ja oleks ma otsustanud selle maksmist ignoreerida, oleks realiseerimisele läinud laenutagatiseks seatud parima sõbra kodu.

Nüüd tagantjärgi, teadvustades rohkem seda, kuidas negatiivne mõtlemine inimest mõjutab, saan aru, et ahastus, mis mind tookord valdas, ei sõltunud ainult olukorrast, kuhu sattusin, vaid eelkõige minu reaktsioonist olukorrale. Pessimistina sõnastasin ma olukorra nii:

A) Isiklik vs. väline: “Kuidas ma võisin olla nii loll, et raha nii valesti paigutasin. Oleksin pidanud seda ette aimama.”

B) Globaalne vs. spetsiifiline: “Kõik on läbi. Elu on mõttetu. Ma ei saa kunagi kusagile reisida, mul ei ole võimalik rentida kodu ega autot ning naine jätab mu nagunii maha.”

C) Kestev vs. ajutine: “Ma olen sunnitud järgmised 15 aastat oma elust töötama ainult selleks, et maksta pangalaenu, mu elu on määratud olema igavesti vaesuses ja viletsuses.”

Selle mõtteviisi tulemusena kaotasin kogu oma enesekindluse, tekkis tunnelnägemine, kus ei paistnud ühtegi lahendust, ning kaotasin kolmeks kuuks igasuguse motivatsiooni treenida. Võtsin juurde 7 kilo ning istusin kodus depressioonis, nägemata ainsatki võimalust olukorra muutmiseks.

Kõik hakkas muutuma alles siis, kui osalesin ühel positiivset mõtlemist õpetaval koolitusel, kus

õppisin sellist mõtteviisi oma elu motivaatorina kasutama ja optimistidele omast suhtumist kultiveerima:

A) Väline vs. isiklik: Teadvustasin, et tekkinud olukord ei olnud minu süü. Kümned tuhanded inimesed, sh maakler, kes investeerimisvõimalust soovitas, kaotasid raha. Põhjus oli ajastuses. Veel pool aastat varem oli sama objekt tootnud investoritele 80–100% tulu. Kui isegi valdkonna eksperdid ei osanud halba olukorda ennustada, kuidas oleksin seda pidanud tegema mina?

B) Spetsiifiline vs. globaalne: Raha vähesus ei tähendanud, et elu pidi seisma jääma. Väljas söömise asemel sai süüa kodus, riideid sai osta second-hand kauplustest, filme sai vaadata arvutist, reise sai teha Viru rappa, väljapoole suunatud elu asemel sai vaadata sissepoole, autoga sõitmise asemel sai nautida jalutamist, trenni sai edasi teha, suhet naisega sai arendada.

C) Ajutine vs. kestev: Tollane Delfi tegevjuht Allan Sombri ütles mulle koolitusel, kus me mõlemad osalesime: “Alar, olukord on ajutine ja isegi kui sa praegu lahendust ei näe, siis ühel hetkel on sul endal ka naljakas, kui kergesti see kõik tegelikult läks.” Juba paari kuu pärast olin alustanud uue ettevõttega, mis võimaldas elu, kus tegelikult ei olnud millestki puudust. Autot lubada ei saanud ja väljas söömist samuti, kuid söök oli laual, riided seljas, mõistus ja töövahendid äri arenguks olemas ja lähisuhe piisavalt tugev, et armastatu Viru rappa kaasa kutsuda.

Kui oled ka ise hetkel raskustes – võlad, lahutus, tervis vms, on kriitiline hoida fookus sellel, mis südames kõige olulisem. Mõtle sellele, mis on see visioon, mis teeb sind kirglikuks ja mida sa tahaksid oma ajaga igal võimalusel teha, selle asemel, et mõelda kõigest, mida sa teha ei saa, kuidas su unistused ei täitu või kuidas kogu elu on üks kannatus ja läbikukkumine. Otsusta, et ükskõik kui sügav see kriis ka hetkel ei ole, kui väljakannatamatu olukord ka ei tundu – kui sul on käed ja jalad küljes, on põhjust säilitada lootus. Tervis, pere, rõõm, karjääri edu, küllus, staatus – isegi kui miski sellest on su elus hetkel puudu, siis seda kõike on võimalik taastada ja uuesti luua.

Kogu protsessi eesmärk on õppida muutma oma negatiivseid automaatmõtteid nii, et suudaksime näha tagasilööke kui mööduvaid sündmuseid, mille põhjus ei ole isiklik, ning kogeda positiivseid sündmusi tõestusena, et elu läheb paremaks ja meie ise oleme oma õnne põhjustajad.

Olen masuaja õppetundidest koostanud praktilise koolituse “Positiivsuse dividendid”, millel jagatavad tööriistad on aidanud juba tuhandetel inimestel igapäevaelus positiivset mõtlemist motivaatorina kasutada. Samad praktikad aitasid mul tekkinud võla vaid mõne aastaga likvideerida ning liikuda suurte sammudega lähemale elule, mida armastan. Loe toimunud sisekoolituste tagasisidet siit või registreeri end soovi korral ootejärjekorda, et saada teavitusi maksimaalselt kord aastas toimuvatest avatud gruppidest.

Positiivsus on nagu muskel: see kasvab treenides

Kasulik oleks nüüd uuesti sooritada artikli alguses mainitud Stanfordi optimismitest, et uue info valguses oma positiivse mõtlemise oskust testida. Positiivsuse õpilasena panin endale esimestel kuudel kalendrisse meeldetuletuse korrata testi iga kuu, et näha oma arengut teekonnal pessimistist optimistiks. Heameel on tõdeda, et viimane tulemus oli “thinking very optimistically” (14.08.17).

Kokkuvõtteks

Minu kogemus näitab, et nii nagu iga uue oskuse omandamine, on ka uus viis enesele olukordi kirjeldada alguses väga võõras, ebamugav ning selgelt valetamisena näiv. Iseenda puhul olen avastanud, et eriti keeruline on muuta just põhjendusi negatiivsetele sündmustele, sest üldistav, isiklikustav ja katastrofeeriv mõtlemine on niivõrd automaatne, et ma tihti isegi ei märka, kuidas see tekib. Tajun efekti alles hiljem, kui avastan end tundmas lootusetust, hirmu, ahastust, ärevust või viha.

Nendel hetkedel on olnud oluline anda enesele aru (ja ka see ei õnnestu mul veel alati), et tegemist on oskusega ja nagu iga teinegi oskus, kasvab ka positiivne mõtlemine läbi praktika ning tagasilöögid on lahutamatu osa teekonnast, mida tuleb aktsepteerida ja usaldada.

Lihtne ei ole olnud harjutada ka positiivsete sündmuste võimendamist. Oma traumaatilise mineviku tõttu on minu tüüpmuster olnud kirjeldada kõike head juhusena, elades pidevas kahtluses, et hea on ajutine ja varsti järgneb karistus. Kui suudan aga peatuda ja muuta positiivsete sündmuste põhjused isiklikuks, globaalseks ja kestvaks, on sellisest tõlgendusest tekkiv soorituse paranemine nii töös kui ka spordis selgelt tuntav ning olen otsustanud oma positiivsuse treeningut igal juhul jätkata.

Optimism on nagu elu lubrikant, mis teeb kõik sujuvamaks ja aitab takistustest libedamalt läbi minna. Suurendab naudingut ning silub teed sinna, kust muidu on raske läbi pääseda. Aitäh.

Kutsun teid meeskonnaga koolitusele “Positiivususe dividendid” , et saaksite koos õppida spetsiifilisi tööriistasid, kuidas oma mõtted parematele radadele suunata!

Kas leidsid artiklist väärtuslikku? Jaga seda!

Alar saab ka Sinu edusse panustada

Igas inimeses, töötajas, juhis ja ettevõttes on peidus potentsiaal, mis on veel realiseerimata.
Palun kirjuta, kus näed kasvu vajadust Sina ja Alar annab endast kõik, et soovitud areng ellu viia.

Pin It on Pinterest