Positiivsuse dividendid | osa 2

 
alarojastu-blog-frontpage-positiivsuse-dividendid-2.jpg

Käesolev artikliseeria analüüsib põhjalikult positiivsust kui reaalseid dividende toovat oskust, mida alahinnates kaotavad organisatsioonid rahas, spordimeeskonnad tulemustes ja indiviidid ajas. Artikli aluseks on üle 40 aasta mahukaid uurimustöid, mille peamiseks initsiaatoriks on olnud üks positiivse psühholoogia rajajaid, professor Martin Seligman, ja artikli autori 15 aasta pikkune töö iseenda mõtlemise muutmisel.

 

Artikli juhtmõtted

  • Mis on õpitud abitus ja õpitud optimism?
  • Millal lihtsalt positiivsest mõtlemisest ei piisa?
  • Mentaalne lihas, mis kasvab treenides.

 

Inimesi eristab kaks põhimõtteliselt vastanduvat maailmavaadet

Ühel juhul juhib inimest uskumus, et elul on tema jaoks varuks positiivne ja see, mis ees ootab, on hea. Teisel juhul juhib inimest uskumus, et kui midagi saab halvasti minna, siis see suure tõenäosusega nii ka läheb ja see, mis ees ootab, on halb.

Suundumust mõelda tulevikust läbi negatiivsuse prisma nimetatakse ka õpitud abituseks.

Õpitud abitus on lapsepõlve kogemuste põhjal tekkinud sügav veendumus, et ükskõik, mida inimene ka ei tee, tal puudub tulemuste üle positiivne mõju ja asjad lõppevad igal juhul halvasti. Selline uskumus areneb väga varajases eas, ennekõike läbi hetkede, mil laps kogeb, et tema märguannetele pälvida armastust, saada abi, tunda rõõmu, lähedust jms, ei reageerita tähelepanu, kohalolu, hoole ja julgustusega, mille tulemina tekibki uskumus, et ükskõik, mida laps ka ei tee, soovitud tulemust nagunii ei tule. Kontroll elu üle puudub.

2017. aastal osalesin Harvardi ülikooli vanemteaduri Daniel P. Browni nädalasel kursusel Londonis, kus Brown tutvustas 2010. aastal avaldatud metauuringut, mille järgi endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides kogesid vaid 6,2% lastest terve kognitiivse arengu jaoks vajalikku vanemlikku tuge (loe lisa siit). On suur tõenäosus, et ligi 94% eestlastest võivad olla pessimistid.


Produktiivsuse tagab oskus mõelda positiivselt

Browni jagatud uuring selgitab nii mõndagi Eesti ühiskonna ja inimeste kohta, kuid lootustandev on asjaolu, et sõltumata kasvatusest ja taustast, saab iga inimene teha väga palju selleks, et õppida märkama ja muutma oma negatiivset mõttestiili optimistlikumaks. Siit ka termin õpitud optimism.

soov tõsta produktiivsust

Kui inimesed soovivad tõsta oma produktiivsust, otsib enamik võimalusi optimeerida protsesse ning delegeerida vähetähtsaid ülesandeid. Positiivse psühholoogia vaatenurgast tagab aga produktiivsuse kasvu oskus pingeliste olukordadega efektiivselt toime tulla – inimesel ei kulu aega hädaldamisele, tema mõtlemine on selge ning säilib võimekus võtta pinge all vastu korrektseid otsuseid. Produktiivsus saavutatakse tänu oskusele mõelda positiivselt.

Õpitud optimism on positiivse psühholoogia koolkonna tehnika, mille järgi sarnaselt mistahes muu oskusega on ka positiivselt mõtlemine õpitav. Protsessi tuum peitub uue harjumuse kujundamises: kuidas negatiivset sisedialoogi tagasilöökidele reageerides järjepidevalt vaidlustada ja kuidas sõeluda pessimistlikult kallutatud hinnangutest välja objektiivne info.

Enamik vaidleb ja kaitseb end visalt, kui keegi teine neid milleski süüdistab, kuid väga vähesed suudavad vaidlustada omaenda peas olevaid negatiivseid mõtteid ja kaitsta iseennast süüdistuste ja negatiivsete hinnangute eest, mida alateadvus iseenda vastu pidevalt projitseerib.

Üks võimalus, kuidas oma mõtteid vaidlustada, on küsida “Millised on alternatiivsed võimalused selle olukorra kirjeldamiseks?” või “Mis oleks realistlikum viis selle olukorra kirjeldamiseks?” 

Oma mõtete vaidlustamine võib pessimistlikku mõtlemist pikalt harjutanud inimestel (nagu ka mina) olla esialgu arvatust kordades raskem ning palju abi võib olla sõpradest või elukaaslasest, kes saavad aidata olukordi kirjeldada objektiivsemalt, kui pessimistlik inimene negatiivsusesse uppununa kriitilisel hetkel seda ise on võimeline tegema. 
 

miks peaks miski üldse minema halvasti

Minu üks parimaid sõpru, Sten Karik, kes on rõivabrändi GUILD üks loojatest – mille muide prantsuse ajakiri Elle valis maailma viie põnevaima brändi hulka, kellel silm peal hoida – erineb pea kõigist, keda tunnen, seeläbi, kuidas ta kirjeldab elu ja hetkel toimuvat ning kuidas kõik läheb kohe eriti ägedaks. Ükskõik, millisest tulevikupunktist jutt ka ei käiks, olgu selleks siis 2 nädalat, 2 kuud, 2 aastat või 20 aastat tulevikku, siis ikka ta vaimustub ja kirjeldab õhinal, kuidas kõik saab olema ning kuidas üks asi viib teiseni ja mida head sellest siis omakorda sünnib. Ta ei ole lugenud ühtegi eneseabiraamatut ja ilmselt ei loe ka. Ta lihtsalt ei mõista, miks peaks miski üldse minema halvasti, kui inimene tegutseb oma eesmärkide nimel, on rõõmus ja toob läbi oma tegude ka teiste inimeste ellu rõõmu. Sten on seeläbi minu üks suurimaid positiivse mõtlemise õpetajaid, sest kui minu mõistus tahab talt küsida “Aga kuidas sa tead, et nii hästi läheb?” vastab Sten alati: “Aga miks peaks minema halvasti? Muidugi võib minna teisiti kui planeerisid, kuid teisiti ei tähenda tingimata, et halvasti – kõik on alati millekski hea.”

Alustuseks ei ole vaja isegi veendumust, et kõik saab olema hästi, vaid piisab veendumusest, et mitte kõik ei pea olema ilmtingimata halvasti.

Et oma negatiivset mõttelaadi veelgi efektiivsemalt muuta ja oma piiravad uskumused süsteemselt läbi töötada, tasub igal tõsiselt muutuda soovijal investeerida professionaalse terapeudi teenustesse, kellega kohtumiste abil on võimalik luua muutumise kiirendi. Positiivse mõtlemise arendamiseks sobib hästi kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia, mille praktiseerijaid on Eestis mitmeid.
 

teekond ei pruugi olla lihtne

Kahjuks on see kõik raskem inimestel, kelle igapäevaelu saadab lahendamata traumamälestustest põhjustatud ärevus, paanika, õud, stress, viha, abitus või sügav puudujäägi- ja hirmutunne, mis pärineb armastuse kogemise vajakajäämisest lapsepõlves. Selliste inimeste aju genereerib pidevalt tunnet, et midagi halba on kohe-kohe juhtumas, ja seda sügavalt negatiivset tunnet puhtalt mõtlemisega ümber kujundada on ligi võimatu. Traumamälestused on salvestunud ajuosadesse, mida ei ole võimalik ratsionaallingvistilisel tasemel ümber programmeerida. Seetõttu ei piisa sellistel inimestel enamasti ainult kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, eneseabi raamatutest, neuro-lingvistilisest programmeerimisest, joogast ega tugevast meditatsioonipraktikast.

Vaja on sügavamaid teraapiatehnikaid, mis on suunatud traumaatiliste mälestuste ümberprogrammeerimisele või lapsepõlve kõige varasemate kasvatuspuudujääkide kõrvaldamisele. Osalen ise Harvardi ülikooli dr David Elliotti teraapiaprogrammis, mis kestab kaks aastat ja mille ühe seansi hind on 150 eurot. Eestis on soodsam alternatiiv kaaluda holistilist teraapiat, mis aitab läbi loova visualiseerimise ehitada turvalise lapsepõlve fantoommälestusi, mille kaudu tekkiv baasturvatunne saab muutuda positiivsete mõtete aluseks. Alles siis, kui inimeses on tekkinud koht baasturvatundele, on võimalik jäädavalt ümber programmeerida igapäevast mõtlemist.
 

Pooltühi või pooltäis

Optimisti ja pessimisti vahe peitub selles, kuidas inimene endale maailma kirjeldab. Näiteks, elades läbi lahkumineku elukaaslasest, kirjeldab optimist olukorda sellisena: 

  •  partner on süüdi (väline põhjus), 
  •   järgmine suhe saab olema erinev (ajutine põhjus), 
  •   suhtes olnud probleemid olid seotud väga konkreetselt teise inimesega ega kandu järgmistesse suhetesse (piiritletud olukord). 
     

Sedasi mõeldes ei jää optimistlikult mõtlev inimene olukorra üle pikalt heietama ja liigub oma eluga edasi. Pessimistlikult mõtlev inimene elab suhte purunemist üle oluliselt valulikumalt. Erinevalt optimistist usub ta, et: 

  •  suhe purunes, sest just tema tegi midagi valesti: ta ei olnud kas piisavalt hea, hooliv või ilus (isiklik põhjus), 
  •  ta ei leia enam mitte kunagi armastust (kestev põhjus), 
  •  kui ta peakski uue elukaaslase leidma, siis ka uut suhet ootab lõpuks häving (globaalne põhjus).

Vaatame seda kõike lähemalt. 
 

Esimene dimensioon: 
AJUTINE versus KESTEV

Optimistlikud inimesed usuvad, et head asjad on kestvad, ja kui täna läheb midagi hästi, siis võimendab see nende uskumust, et tulevik on samuti helge. See omakorda annab optimistlikult mõtlevatele inimestele lisajõudu, et astuda vajalikke samme oma unistuste suunas.

Vastupidiselt optimistidele näevad pessimistid, et kõik head asjad on oma olemuselt ajutised ja hoopis halvad asjad on kestvad.

Kui midagi ebaõnnestub, siis pessimistlik inimene usub, et suure tõenäosusega ebaõnnestub ka järgmine asi. Kui tooteesitlus ei läinud täna kõige paremini, siis usub pessimist siiralt, et nüüdsest ongi kõik tooteesitlused määratud läbikukkumisele, ning see vähendab selgelt tema motivatsiooni oma isikliku edu nimel pingutada.

Need, kelle mõtlemine on aga optimistlik, suudavad enda jaoks negatiivseid olukordasid põhjendada nii, nagu oleks tegemist ajutiste tagasilöökidega. Näiteks mõtleb optimist pärast keskpärast tootepresentatsiooni: “Mul ei olnud sel korral lihtsalt piisavalt aega, et valmistuda. Järgmine kord varun rohkem aega ja olen parem.” Ei mingit pikka hala ega kannatamist. Inimene läheb eluga edasi ja säilitab teojõu.

alarojastu-infograafika-positiivsuse-dividendid-tabel-1.png
 

Teine dimensioon:
ISIKLIK versus VÄLINE

Teine dimensioon näitab, kui suurel määral süüdistab inimene ebaõnnestumistes ennast versus millisel määral ta leiab, et olukorda mõjutasid hoopis temast sõltumatud välised tegurid. Inimesed, kes süüdistavad tagasilöökides peamiselt väliseid põhjuseid, omavad väiksemat tõenäosust enesekindluse languseks ja suudavad pärast tagasilööke säilitada kõrge produktiivsuse. 

Igaüks peab vastutama oma tegude eest, kuid pessimistlikud inimesed kipuvad negatiivsete tagajärgede eest võtma enda peale rohkem vastutust, kui oleks objektiivselt põhjendatud – harjumus, mis soodustab madalat enesehinnangut ja depressiooni. 

Inimesed, kes saavad optimismi skaalal kõrged hinded, süüdistavad end tagasilöökides oluliselt vähem ning suudavad seetõttu säilitada kriitilistel hetkedel vajaliku enesekindluse, mille pealt edasi liikuda. Optimismi skaalal kõrge hinde saanud inimesed näevad iseennast kui oma edu peamist põhjustajat ning kogevad seetõttu pärast igat õnnestumist enesekindluse kasvu, mille pealt tegutseda. Pessimistid leiavad aga, et edu on juhus ja ei ole seotud nende enda panusega.

Näiteks kui optimistlikult mõtlev müügiinimene sõlmib uue kliendilepingu, võimendab see tema eneseusku, tekkiv karisma suurendab tõenäosust ka järgmise kliendi leidmiseks. Pessimistlik müügiinimene seevastu ei näe saadud lepingus mingit seost iseenda töökuse või oskustega. Usus, et töövõit oli temast sõltumatu juhus, alustab ta uut kontakti eelhäälestusega, et temal ei ole ostja valiku üle mingit kontrolli. See omakorda omab mõju sellele, kuidas potentsiaalne klient seda inimest tajub. Ebakindlus on igal pool eemaletõukav.
 

Kolmas dimensioon:
SPETSIIFILINE versus GLOBAALNE

Kolmas dimensioon tähistab mõõtmeid, kui suureks inimene tagasilöögi puhub – kas tagasilööki nähakse kui totaalset kõikehõlmavat katastroofi või jõukohast konkreetset sündmust, millega tuleb leppida ja toime tulla. 

“Ma ei saavutanud seda müügitehingut.” vs. “Ma olen loll.”  
“Pille ei kutsunud mind oma sünnipäevale.”
vs. “Inimesed ei austa mind.” 

Kui pessimistlikud inimesed eeldavad, et ebaõnnestumine ühel elualal tähendab ebaõnnestumist elus tervikuna, siis tõenäosus, et ebaõnnestumine heidutab kõrge optimismiga inimest, on väga väike. “See, et mul töö juures hästi ei lähe, ei tähenda, et ma olen elus ebaõnnestunud.” “See, et mu naine mind petab, ei tähenda, et mina olen mõttetu mees.”
 

 

Ja taaskord, kui juhtub midagi head, on kõik jälle vastupidi. Positiivne inimene usub, et asja põhjus laieneb kogu tema elule ja kogedes edu, võimendab sellest saadav laeng optimisti teojõudu ja võimekust elus tervikuna, samas aga pessimist usub, et hea tulemus on piiritletud kitsa põhjusega:

alarojastu-infograafika-positiivsuse-dividendid-tabel-3.png
 

Suures pildis võtab optimistliku ja pessimistiliku inimese mõtlemise erinevused kokku järgmine joonis:
 

alarojastu-infograafika-positiivsuse-dividendid-tabel-4.png
 

Isiklik näide

Masu algas minu jaoks kõnega maaklerilt, kes teatas, et pean oma ligi miljoni kroonise investeeringu Bulgaaria kinnisvaraturule korstnasse kirjutama, sest arendaja kuulutas välja pankroti. Üleöö leidsin end olukorras, kus mul ei olnud enam ühtegi korterit, ainuüksi intress pangale oli 16 000 krooni kuus ja oleks ma otsustanud selle maksmist ignoreerida, oleks realiseerimisele läinud laenutagatiseks seatud parima sõbra kodu.

Nüüd, tagantjärgi, teadvustades rohkem seda, kuidas negatiivne mõtlemine inimest mõjutab, saan aru, et ahastus, mis mind tookord valdas, ei sõltunud ainult olukorrast kuhu sattusin, vaid eelkõige minu automaatsest reaktsioonist olukorrale.
 

Pessimistina sõnastasin ma olukorra nii:

A) Isiklik vs. väline: “Kuidas ma võin olla nii loll, et raha nii valesti paigutada. Oleksin pidanud seda ette aimama.”
B) Globaalne vs. spetsiifiline: “Kõik on läbi. Elu on mõttetu. Ma ei saa kunagi kusagile reisida, mul ei ole võimalik rentida kodu ega autot ning naine jätab mu nagunii maha.”
C) Kestev vs. ajutine: “Ma olen sunnitud järgmised 15 aastat oma elust töötama ainult selleks, et maksta pangalaenu, mu elu on määratud olema igavesti vaesuses ja viletsuses.”


Selle mõtteviisi tulemusena kaotasin kogu oma enesekindluse, tekkis tunnelnägemine, kus ei paistnud ühtegi lahendust, ning kaotasin kolmeks kuuks igasuguse motivatsiooni treenida. Võtsin juurde 7 kilo ning istusin kodus depressioonis, nägemata ainsatki võimalust olukorra muutmiseks. 

 

Kõik hakkas muutuma alles siis, kui osalesin ühel positiivset mõtlemist õpetaval koolitusel, kus õpitud tööriistad aitasid mul kultiveerida optimistidele omast suhtumist:
 

A) Väline vs. isiklik: Teadvustasin, et tekkinud olukord ei olnud minu süü. Kümned tuhanded inimesed, sh maakler, kes investeerimisvõimalust soovitas, kaotasid raha. Põhjus oli ajastuses. Veel pool aastat varem oli sama objekt tootnud investoritele 80–100% tulu. Kui valdkonna eksperdid ei osanud olukorda ennustada, kuidas oleksin seda pidanud tegema mina.
B) Spetsiifiline vs. globaalne: Raha vähesus ei tähendanud, et elu pidi seisma jääma. Väljas söömise asemel sai süüa kodus, riideid sai osta second-hand kauplustest, filme sai vaadata arvutist, reise sai teha Viru rappa, väljapoole suunatud elu asemel sai vaadata sissepoole, autoga sõitmise asemel sai nautida jalutamist, trenni sai edasi teha, naisega suhet sai arendada.
C) Ajutine vs. kestev: Tollane Delfi tegevjuht Allan Sombri ütles mulle koolitusel, kus me mõlemad osalesime: “Alar, olukord on ajutine ja isegi kui sa praegu lahendust ei näe, siis ühel hetkel on sul endal ka naljakas, kui kergesti see kõik tegelikult läks.” Juba paari kuu pärast olin alustanud uue ettevõttega, mis võimaldas elu, kus tegelikult ei olnud millestki puudust. Autot lubada ei saanud ja väljas söömist samuti, kuid söök oli laual, riided seljas, mõistus ja töövahendid äri arenguks olemas ja lähisuhe piisavalt tugev, et Viru rappa kaasa kutsuda ka armastatu.
 

Kui oled ka ise hetkel raskustes – võlad, lahutus, tervis vms, on kriitiline hoida fookus sellel, mis südames kõige olulisem; mis on see visioon, mis teeb sind kirglikuks, mida tahaksid oma ajaga teha ja seda ka igal võimalusel teha, selle asemel, et mõelda kõigest, mida sa teha ei saa, kuidas su unistused ei täitu või kuidas kogu elu on üks kannatus ja läbikukkumine.
 

Otsusta, et kui sügav see kriis ka hetkel ei ole, kui väljakannatamatu olukord ka ei tundu, kui sul on käed ja jalad küljes, on põhjust säilitada lootus. Tervis, pere, rõõm, karjääri edu, küllus, staatus – isegi kui miski sellest on su elus hetkel puudu, siis seda kõike on võimalik taastada ja uuesti luua.

Kogu protsessi eesmärk on õppida muutma oma negatiivseid automaatmõtteid nii, et suudaksime näha tagasilööke kui mööduvaid sündmuseid, mille põhjus ei ole isiklik, ning kogeda positiivseid sündmuseid tõestusena, et elu läheb paremaks ja meie ise oleme oma oma õnne põhjustajad.

Olen masuaja õppetundidest koostanud praktilise koolituse “Positiivsuse dividendid”, millel jagatavad tööriistad on aidanud juba väga paljusid inimesi. Samad praktikad aitasid mul likvideerida  tekkinud võla vaid mõne aastaga ning liikuda suurte sammudega lähemale elule, mida armastan. Loe toimunud sisekoolituste tagasisidet siit, või registreeri end soovi korral ootejärjekorda, et saada teavitusi maksimaalselt kord aastas toimuvatest avatud gruppidest. 

 

Positiivsus on nagu muskel: see kasvab treenides

Kasulik oleks nüüd uuesti sooritada artikli esimeses osas mainitud Stanfordi optimismitest, et uue info valguses oma positiivse mõtlemise oskust testida. Positiivsuse õpilasena panin endale esimestel kuudel kalendrisse meeldetuletuse korrata testi iga kuu, et näha oma arengut teekonnal pessimistist optimistiks. Heameel on tõdeda, et viimane tulemus oli “thinking very optimistically” (14.08.17).

tõenäsosus saavutada edu

Kui hakkasin uurima, kuidas testiti artikli esimeses osas mainitud kindlustusettevõtte MetLife müügiinimesi, jõudsin maailma usaldusväärseima optimismitestini nimega SASQ (Seligman Attributional Style Questionnaire, tuntud ka kui ASQ). Testi on välja töötanud Dr. Martin Seligman ja selle abil on võimalik väga täpselt välja selgitada, milline on inimese tõenäosus saavutada edu kõrget optimismi nõudvatel töökohtadel (vt nimekirja artikli esimeses osas). SASQ testi on peaaegu võimatu petta ning 30 aastat sadade tuhandete inimeste testimist on tõestanud, et testi tulemusi saab usaldada inimese tulevase karjääriedu ennustamisel stressirohketel positsioonidel. 

Testi ametlik pakkuja on Uus-Meremaa konsultatsiooniettevõte Foresight. Ühe testi hind on 2017. aasta seisuga 149 dollarit ning testi saab tellida, võttes ühendust Foresight organisatsiooniga läbi selle lingi. Minu isiklikule kogemusele tuginedes peaks testi sooritamiseks valdama inglise keelt heal tasemel ning kahjuks seetõttu ei saa suur osa Eesti organisatsioone seda oma personali värbamisel veel kasutada. Küll aga on võimalik huvi korral iseennast testida. Screenshot minu isikliku testi üldresultaadist nägi välja järgmine:
 

alarojastu-test-results.png
 

Kokkuvõtteks

Minu kogemus näitab, et nii nagu iga uue oskuse omandamine, on ka uus viis enesele olukordi kirjeldada alguses väga võõras, ebamugav ning selgelt valetamisena näiv. Iseenda puhul olen avastanud, et eriti keeruline on muuta just põhjendusi negatiivsetele sündmustele, sest üldistav, isiklikustav ja katastrofeeriv mõtlemine on niivõrd automaatne, et ma tihti isegi ei märka, kuidas see tekib. Tajun efekti alles hiljem, kui avastan end tundmas lootusetust, hirmu, ahastust, ärevust või viha. 

Nendel hetkedel on olnud oluline anda enesele aru (ja ka see ei õnnestu mul veel alati), et tegemist on oskusega ja nagu iga teinegi oskus, kasvab ka positiivne mõtlemine läbi praktika ning tagasilöögid on lahutamatu osa teekonnast, mida tuleb aktsepteerida ja usaldada.

Lihtne ei ole olnud harjutada ka positiivsete sündmuste võimendamist. Oma traumaatilise mineviku tõttu on minu tüüpmuster olnud kirjeldada kõike head juhusena, elades pidevas kahtluses, et hea on ajutine ja varsti järgneb karistus. Kui suudan aga peatuda ja muuta positiivsete sündmuste põhjused isiklikuks, globaalseks ja kestvaks, on sellisest tõlgendusest tekkiv soorituse paranemine nii töös kui ka spordis selgelt tuntav ning olen otsustanud oma positiivsuse treeningut igal juhul jätkata.

Optimism on nagu elu lubrikant, mis teeb kõik sujuvamaks ja aitab takistustest libedamalt läbi minna. Suurendab naudingut ning silub teed sinna, kust muidu on raske läbi pääseda.